Kolm erilist reisi Venamaale aastatel 1990, 1991 ja 2012.

Mina koos tütrega 1990

Veel enne kooli ametlikku EPA lõpetamist suundusin tööle Hellenurme kolhoosi peainseneriks ehituse alal. Minu lõputööks oli ju Hellenurme kolhoosi ehitusosakonna privatiseerimine ja talu punkerkuivati projekt. Sain teha lõputööd koos palgatööga paralleelselt. Kuna ehitusosakonna alla kuulus väike puutöökoda, siis oli vaja seal seadmeparki täiendada. Otsustasin võtta nõukogude plaanimajandusest viimast ja leidsin võimaluse osta soodsalt puidu nelikanthöövelpink otse Moskvast. Selleks oli kolhoosil piisavalt rublasid ning pink ise oli ülisoodne. Kõik sai kenasti telefoni teel kokku lepitud ja nagu ikka toona, tuli sõita Moskvasse seadme ostu vormistama.

Nii ma siis võtsingi sinna ja tagasi rongipileti ning lisasin oma pagasisse mitu pudelit Vana Tallinnat ja Viru Valget ning sõit võiski alata. Moskvas leidsin vastava ministeeriumi kenasti üles ja neljasilmavestlusel kõrgete ametnikega sai ostu-müügileping alla kirjutatud ning minu pagas kergenes heade jookide võrra. Sai isegi ostu liigud koos müüjatega ära tehtud ja siis vaikselt hotelli mindud. Kui esimesel Moskvas käimise ajal olin väikeses võõrastemajas, siis nüüd olin öömaja leidnud kesklinna hotellist, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Väga vinge hotell oli. Jalutasin veel enne tagasisõitu Kremli müüri ääres ja tõdesin - eelmise reisiga võrreldes polnud mitte midagi muutunud. Ainult mina olin kümme aastat vanemaks jäänud. Järgmine päev sõitsin kenasti rongiga koju tagasi. Ostetud puidupink jõudis ka kenasti kohale. Minu arvamus venelastest tõusis oluliselt, sest inimesed, kellega kohtusin, olid sõbralikud ja abivalmid ning kõik asjad said kiiresti korda.

Järgmine sõit oli aga minu elu üks ekstreemsemaid. Oli aasta 1990. Siis oli mul siis juba pere ja otsustasin esimest ja viimast korda oma elus teha väikese valuutamahhinatsiooni, et perele paremat elu võimaldada. Nimelt oli Põhja-Venemaal dollari kurss rubla suhtes oluliselt soodsam kui Eestis. Vahe oli ikka üle 30%-i ja otsustasin võtta kaasa hunniku rublasid ning vahetada need Arhangelskis dollarite vastu. Kuna mul endal eriti raha polnud, siis laenasin nii mitmeltki tuttavalt. Siiamaani ei saa aru, mis mind sellisele riskantsele otsusele viis. Ehk oli selleks minu ühe lähisugulase innustus, kes lubas isegi minuga kaasa tulla. Usaldasin teda ja olin valmis minema. Lendasime sinna TU-154-ga. Mäletan veel, et siis oli lubatud lennukis suitsu teha ja kõik tossasid nagu korstnad. Mina ka, nii jube kui seda tagantjärgi mõelda pole. Kui kohale jõudsime, siis oli minu üllatus suur, kui lennujaama esine oli täis eraautosid, kes kõik olid valmis taksot sõitma. Loomulikult ilma mingi loata.

Esimesel õhtul Arhangelskis tegime koos oma lähisugulase ja tema sõpradega, kelleks oli tema naisevend ja mingi kohalik poiss, kõvad tropid ja mängisime kaarte. Kõik olid rahulikud ja keegi ei muretsenud järgmise päeva pärast, kui ma pidin minema oma rahahunnikut dollarite vastu vahetama. Ma ei osanud siis midagi kahtlustada. Olin noor ja rumal. Järgmisel päeval peatasimegi tee ääres suvalise auto, kes taksoteenust osutas, ja sõitsime kesklinna kaubamaja juurde. Minu lähisugulase naisevend käis korra kaubamajas sees ja tuli tagasi sõnumiga, et leidis sobiliku vahetaja. Kurss oli nagu planeeritud väga soodne ja ta soovitas tehing ära teha. Kutsusin oma kaaslasi endaga kaasa, kuid nad ei tulnud - väitsid, et pean üksi minema, muidu tehingut ei tule. Nii ma läksingi üksi. Mind ootas kohvikus noorepoolne mees, kellega kauplesime natuke kursi üle ja siis otsustasime tehingu teha. Tema võttis välja dollarite paki ja mina rublade paki. Mina lugesin talle rublad lauale ja tema luges dollarid lauale (summa oli 720 dollarit) ning mina andsin talle rublad ja tema võttis dollarid, pani need pakki ja ulatas mulle. Just siis, kui ma hakkasin võtma raha, tõmbas ta seda pakki hetkeks enda poole, nii, et ma lasin korraks pakist lahti ja vaatasin talle otsa. Mäletan, et ütlesin talle: "Ärge kartke, ma ei peta." ja tema naeratas imelikult. Siis sain ma oma dollarite paki ja tema rublad ning me lahkusime üks ühes ja teine teises suunas. Läksin rõõmsalt tagasi mind ootavate kaaslaste juurde ja näitasin dollarite pakki. Veendumaks tehingus võtsin paki lahti ja hakkasin dollareid lugema ning ... minu jahmatus oli suur - pealmine rahatäht oli jah 20-ne dollariline, kuid paki sees oli seitsme sajalise asemel sitse ühedollarilist. Alles nüüd mõistsin seda hetkelist rahapaki kinnihoidmist ja vahetaja imelikku naeratust. Ta oli hetkega, kui ma talle otsa vaatasin, pakid ära vahetanud. Minu ahastus oli nii suur, et istusin sinnasamasse tänavale maha ja ütlesin, et see on minu karjääri lõpp. Olin ju nüüd võlgu mitmele tuttavale tuhandeid rublasid.

Läksime tagasi korterisse ja olin nii löödud, et otsustasin jääda veel paariks päevaks Arhangelskisse lootuses midagi välja mõelda. Loomulikult oli võimatu enam midagi muuta. Minu üllatuseks avaldasid minu kaaslased soovi kohe Eestisse tagasi sõita ja nii ma jäingi üksi Arhangelskisse. Loomulikult ei andnud minu uitamine kaubamajas ja valuutavahetaja otsimine mingeid tulemusi ja nii ma sõitsingi varsti ka koju tagasi, silmad maas ja muremõtted peas. Miks ma nii tegin? Nüüd, aastaid hiljem olen ma seda olukorda korduvalt analüüsinud ja olen kindel, et see oli teadlik kokkumäng. Kuid olen kõigile kaasosalistele andestanud. Sain hea õppetunni eluks. Laenud sain ka pikapeale tagasi makstud ja elu läks omasoodu edasi.

Nüüd aga pöörame uue lehekülje, sest ...

 

Kolmas ja siiani viimane reis toimus mõned aastad tagasi, kui olin edukalt kirjutanud projekti FaBBi (Fungi and Beetles inBuildings on Islands of Baltic Sea) ja seda projektijuhina ka ellu viimas. Nimelt oli tänu Hamburgi konverentsi (2009) kohtumisele Margarita, Ilze, Uwe ja Gunaga tekkinud mõte külastada Kizhi saart Karjalas ja olin selle mõtte projekti sisse kirjutanud. Nii saigi 2011 lõpus ja 2012 aasta alguses hakatud kavandama seda reisi. Loomulikult olid kutsutud kaasa meie projektipartnerid Eesti Vabaõhumuuseumist, Eesti Maaülikoolist ja Eesti Mükoloogiauuringute Keskusest ning väliseksperdid Sakamaalt, Rootsist, Norrast, Lätist ja Soomest. Vastuvõtjaks oli Margarta ja Valeri, kelle töökohad olid seotud Kizhi muuseumiga. Sõitsime välja 28.mai ja olime tagasi 04.juunil. Lühike kuid sisukas reis.

Kõigepealt läksime Bussiga Helsinkisse, kes ühinesid meiega mitmed lennukiga Vantaa lennuväljale saabunud. Sealt edasi sõitsime maha pika maa ja jõudsime Karjala Soome poolsesse ossa ning ületasime Venemaa piiri. Teisel pool piiri ootasid meid juba vastuvõtjad, kes olid ette valmistanud korraliku programmi Venemaal. Sinna sisse jäi mitme puitarhitektuuri tähtobjekti uuringud, esinduslik teadusseminar ja palju muud huvitavat. Suur kummardus - Margaritale ja Valerile.

 

Nüüd siis reisist endast.

Puidust kirik Valaamis

Kõigepealt külastasime Valaami saart Karjalas. Sinna läksime sellise laevaga nagu kunagi mööda Emajõge sõitis (Pegasus oli vist Emajõe laeva nimi). Valaami saar oli Kizhi saare järel teine vanaaegse puitarhitektuuri kants Karjala Venemaa poolsel alal. Need kirikud on ehitatud vanade karjalalaste poolt ja väärtuslikust karjala puidust. Proovisin lugeda aastarõngaste tihedust palgil ja sain nii mitmelgi palgil kokku üle 20 aastarõnga sentimeetris. Pole imegi, et need hooned nii hästi säilinud on. Venelased on seal sõbralikud ja abivalmid. Kirjutasin meelega venelased, sest vaatamata sellele, et see ala oli kunagi Soome valduses, on seal tänapäeval vaid alla 2 protsendi soomlasi ja üle 80 protsendi venelasi (rahvaloendus 2010 andmetel).



Kishi Issanda Muutmise kirik

Edasi sõitsime Petrozavodskisse ja sealt kuulsale Kizhi saarele. Nende kõige kuulsam hoone, 1714 ehitatud Issanda Muutmise kirik, on UNESCO kaitse all ning ülemailmselt kuulus. Kuna me polnud turistid, siis õnnestus meil saada sisse kiriku restaureerimisele ja mul õnnestus jäädvustada unikaalsed kaadrid kirikust, kus meile rääkis pearestauraator isiklikult. Vaadake kindlasti seda filmijuppi (Kizhi) ... sellist te iga päev ei näe. Kogu kirik oli tõstetud postidele ja allpool vahetati palke. Lisaks käisime ka paljudes saare külades. Uwe nõustas kohalikke putukakahjustuste osas. Mina, Ilze ja Thomas vaatasime seenkahjustusi ja puidu eripärasid. Elo, Marike ja Merike olid kultuuriväärtustest lummatud. Kõigil oli tegevust. Ja veelkord tasub mainida, et saada muuseumide tagatubadesse, pööningutele ja kirikute  altaritagustesse ruumidesse on palju huvitavam kui vaadata vaid pealmist näidatavat kihti.

Kizhi reis näitas, kui tore on teha erinevate rahvustega koostööd. Mõte tekkis lätlase, sakslase, venelase ja eestlase koostöös. Teostusele andsid lisaks oma  panuse norrakas, soomlane ja rootslane. Tulemuseks oli rõõmu ja huvitavaid elamusi kõigile ja kõik olid rahul. Kui poleks olnud selliseid toredaid kaaslasi poleks olnud rõõmu ja ehk seda reisigi.

Tänaseks arvan ma enamusest venelastest, kellega olen suhelnud, hästi. Pean tunnistama, et mulle meeldib väga ka vene luule. Suudan 3-4 oma lemmikluuletust originaalis peast esitada. Mulle meeldib venelaste vahetu suhtlemine. Austan vene teadlasi ja nende teadmiste taset. Kizhi reisilgi nägime kohalike inimeste oskusi teha puidust käsitööd. Iga rahvuse hulgas on ka musti plekke - vargaid, mõrtsukaid ja muid pahalasi, kuid ega see teadmine ei saa laieneda kogu rahvale. Eeldame ikka, et inimesed on head ja soovivad head.

Järgmisena kirjutan oma unistustereisist Austraaliasse.