Uus-Meremaa 2008



Vaade Wellingtoni linnale

Wellingtoni jõudsime reede hilisõhtul. Kohalikku hostelisse jõudes arvasime, et nüüd saab kiirelt puhkama, kuid linnas toimuv ei lasknud uinuda. Tundus nagu oleks kogu Wellingtoni südalinn üks suur pidukoht. Tänavad ja baarid (mida oli seal arvukalt) olid puupüsti täis igas vanuses pidutsejaid. Kõige rohkem oli noori vanuses 16-25 aastat. Põhitegevus oli õllejoomine, suhtlemine väiksemates rühmades ja tantsimine, sest peaaegu igas baaris oli kas elav- või plaadimuusika, mis meelitas uusi külastajaid. Ringkäik linnas võttis päris mitu tundi ja juba laupäeva varahommikul õnnestus voodisse saada. Ärgates ja välja vaadates nägime ulatuslikke koristustöid, sest tänavad olid tõsiselt räämas pärast öist melu.



Aga meie (siin olin juba koos Tarbatu tantsijate ja Lindpriidega) tee viis pärast põgusat hommikusööki linnaga tutvuma ja selleks oli parim võimalus kõrgendikult vaadates. Sõita sai sinna raudteega ülesmäge, mis polnud mõeldud turistidele, vaid toimis nagu meil tramm, ainult sõitis päris suure nurga all sõidutades linnakodanikke mäkke ja tagasi. Ülevalt aga avanes kena vaade lahele ja linnale. Samast linnast rentisime seltskonnale ka autod (meid oli kokku 19 ja mahtusime koos kohvritega nelja autosse ja mikrobussi) ning alustasime teekonda mööda Uus-Meremaa põhjasaart Aucklandi. Mitte otse, ikka sinka-vonka, selleks et rohkem näha.

Algajate golfiharjutused



Meeleolukas õhtu Wanganuis

Esimene pikem peatus toimus Wanganuis, kus seadsime sisse end kohalikus spordiklubis ja tõttasime kohe edasi klubi juhi poole väikesele koosviibimisele. Klubi juht oli taani päritoluga ja tema kodu, kus koosviibimine (mis polnudki nii väike) toimus oli tõsine vaatamisväärsus. Lisaks kenasti kujundatud aiale kuulus hoone juurde tükike mägist maad, kuhu majaomanik oli rajanud 18 väljaga golfiplatsi. Tõsi, mitte just originaalmõõdus, kuid siiski väga huvitava ja vaheldusrohke, kus meiegi saime golfi harjutada. Pidu oli täiuslik, meeldivale õhtusöögile järgnes Lindpriide meeleolukas pillimäng, mis toimus nende vabast tahtest, oma lõbuks. Tagatipuks tõi majaperemees oma vanaema pärandatud lõõtsa välja ja koos meie muusikutega tehti ühine „Kolmnurkne müts” ära nagu nipsti.



Koos maoori lastega

Järgmisel päeval tõusid kõik hea tujuga. Plaanis oli pisike esinemine kohalikus maooride koolis. Kui olime rahvariided selga pannud ja sinna kohale jõudnud, siis selgus, et plaanitud ühe klassi asemel oli meid vaatama tulnud terve kool. Kõigepealt esitasid nad meile mitu maoorikeelset laulu koos liikumisega ja siis saabus meie esinemise kord. Sellist vastuvõttu polnud ma oma 24 aastase rahvatantsija staaži juures veel kogenud. Lapsed elasid igale meie liigutusele häälekalt ja elavalt kaasa ning see oli nii meeldiv, et saime sellest esinemisest oma heale meeleolule veelgi juurde. Lõpuks jäädvustasime ennast koos kohalikega ka fotole.


Muheda naeratusega kapten

Siis viis meid tee sadamasse, kus istusime tõelisele aurulaevale, mida söega köeti ja sõitsime mööda jõge mitu miili üles ning tagasi. Parimatel meist õnnestus isegi katlakütja abilisena töötada ja üks katlatäis sütt sisse kühveldada. Jõekallastel oli näha sellele piirkonnale iseloomulikke rohtunud mägesid, kus hulgaliselt lambaid kasvatati. Vahepeal puhus tuuleiil kogu suitsu reisiseltskonnale kaela, kes siis kiirelt põgenesid, kuid muhe laevakapten ainult muigas selle peale. 

 

Ookeanirõõmud musta liivaga rannal

Sõit laevaga võttis aega ainult mõned tunnid ja pärast saime sõita mereranda ning nautida seal ookeanilainete jõudu. Vesi oli nii soolane, et silmad kipitasid kaua aega pärast veeskäimist ja nahk oli kaetud soolakirmega. Aga lõbu oli ujumisest laialt. Siinkohal võiks veel mainida, et neil rannikutel oli must liiv, mida ka fotolt näete. Teisel pool saart aga oli rannikutel meile tuttav kollane liiv.

Jälle mägedes

Värskendus tehtud, sõitsime merelt mäele ehk külastasime üksikut mäetippu rannikul nimega Taranaki, mis oli ilmselgelt vulkaanilise päritoluga. Mäe järgi oli saanud nime kogu see piirkond.  Suure pingutuse tulemusena suutsime ronida umbes 1400 m kõrguseni (autod aitasid loomulikult meid juba 1100 peale), kuid edasi sealt polnud seekord võimalik minna, aeg piiras meid. Vaated olid imelised.

Kiirustama me pidime mäel seetõttu, et järgmine esinemine ootas järge. Seekord esinesime spordiklubis, kus kohalikud võimlemistüdrukud näitasi kõigepealt oma kava, siis meie tantsu ja muusikud tegid vahepalasid. Sündmust jäi meenutama grupifoto koos võimlejatega. Järgmistel päevadel sai sõidetud mööda rannikut, käidud mitu korda ujumas või õigemini lainetes hullamas. Vaadatud kuumaveeallikaid, kus muda mulksus kurjakuulutavalt, peesitatud lihtsalt kuuma päikese käes (teades, mis ilm Eestis oli…) ja nautides kohaliku looduse puutumata ilu.

Reisiseltskond jälle koos

Üks tore juhtum oli ikka veel. Juba sõidule tulles küttis meie reisijuht Ingrid üles emotsioone väitega, et Uus-Meremaal saab koos delfiinidega ujuda. Ning jõudes Taurangasse seda võimalust meile ka pakuti. Tõusime hommikul kell pool seitse ja kiirustasime mereranda. Seal jagati meile varustus – ülikond, lestad, maskid j.m.s. ning juhatati suurele kaatrile. Kõikide meeleolud olid haripunktis ja ootused suured. Kui olime sõitnud lahesopist välja mängis ilm meile väikese vingerpussi – ilus päikesepaiste asendus tugeva tuule ja vihmaga. Meeleolud polnud enam nii positiivsed, mitmed turistid laeval külastasid reelinguäärt ja rohelisi nägusid oli ka meie seltskonnas. Õnneks jäi rajupiirkond seljataha ja taevas selgines. Jõudsime piirkonda, kus delfiinid tavaliselt liiguvad. Kuid keda polnud, seda polnud. Mehed vaatasid murelike nägudega pikksilmast merd, paaditäis rahvast uuris ümbrust, kuid delfiine polnud. Üks pisike vaal näitas end paar korda, mitu lendkala noolis veekohal putukaid ja isegi hai seljauime oli märgatud, kuid delfiine polnud ja ei tulnudki. Tagasi sõites rääkisin laevakapteniga, kes näitas logiraamatust sissekandeid: eile kaks 30-st gruppi delfiine, üleeile 200-ne grupp, üleüleeile kolm 50-st gruppi … aga see oli väike lohutus, meie ei näinud ühtegi, rääkimata koos nendega ujumisest. Kuid nagu ikka, ei lasknud mina ega teisedki oma tujul sellest langeda ja reis jätkus.

Liikusime Auclandi poole edasi mööda mereranda, kus ikka harrastasime oma põhitegevust – lainetega võitlemist. Sain pildistatud ka väikesi krabisid, tavalisi jäneseid ja loomulikult loodust ennast. Kuni jõudsimegi märkamatult Aucklandi ja see tähistas meie Uus-Meremaa reisi lõppu. Seal istusime õhtul lennukisse ja sõitsime üle Brisbane ning Singapore Dubaisse. Kuna lend kulges maakera pöörlemisega samas suunas, siis öö oli lõputult pikk. Dubais saime Emirates´i lennufirma poolt kena lõunasöögi ja lendasime edasi Istambuli, kus veetsime öö imeodavas neljatärnihotellis ja see pani meie reisile ilusa punkti. Hommikul sõitsime Riiga ja sealt bussiga koju Tartusse. Oli reis, mida saab kaua kaua mäletada. Mõisted suur-väike, lähedal-kaugel ja ilus ning väga ilus said absoluutselt uue tähenduse.