laupäev, 16. märts 2024

Taas kord Londonis, seekord messireisil

Viimane vaade Tallinnale ja Ülemiste järvele
 Ostsin lennupiletid juba jaanuaris, kui planeerisin selle aasta reise ... kuid kes oskas ette teada seda, et Lufthansa töötajad hakkavad taas streikima ... Pidin välja lendama teisipäeva hommikul kell 6.35 ja olema Londonis poole kümne ajal, kuid kui hakkasin esmaspäeval arvutis chech-in´i tegema, siis andis Lufthansa portaal mulle veateate ... proovisin veel, ikka sama. Ootasin siis ära kuni kell sai 9 ja helistasin oma reisikorraldajale ning ... sain teada, et lendu on streigi tõttu muudetud. Kusjuures mulle ei tulnud selle kohta mingit teadet ... oleks rõõmsalt läinud kell 5 hommikul lennujaama ja siis pettunud. Hea, et niigi läks. Uus lend on üle Stockholmi väljumisega Tallinnast 10.50 ja kestvusega kaheksa tundi ... mida iganes ... pean Rootsi pealinnas istuma tervelt neli tundi ja jätkulendu ootama. Ei ole rõõmus 😔😔😔 ... isu Lufthansale veel lendusid broneerida kadus kiirelt. Plaanin esitada neile ka kahjunõude ... et nad minu aega terve päeva kulutasid ...  

Lõpuks jõudsin siiski Londonisse Heathrow rahvusvahelisse lennujaama. On see aga koloss ... lennujaam nimelt. Otsisin tükk aega kohta kust õige rong läheb ... linna sõidab kaks rongi - kiirliin 15 minutit ja maksab 25 naela ja tavaline 45 minutit ja maksab 14 naela. Tahtsin minna tavalise peale, sest õhtul polnud ju kuhugi kiiret enam, kuid sattusin ikka kuidagi tahtmatult kiirliini peale. Nojah, kümme naela vastu taevast, kuid sain kiirelt kohale. Kust tavarong läks, seda ei saanudki teada ... mis seal ikka. Hotell oli broneeritud kesklinnas ... seekord ... ja otse Paddingtoni tuiksoone juures, seega sain lennujaamast ilma ümberistumiseta otse hotelli juurde. Vaid kilomeetrike tuli ehk kõndida. Kohe hotelli kõrval tervitas mind Kalle kohvik ... rootslaste asutatud ... väge meeldiv tervitus. Hotell ise ka oli täitsa viisakas ... ikka neli tärni ... nimi Blakemore ... otse Hyde pargi lähedal, kuid kuna õhtu oli juba päris pime, siis parki jalutama ei tõmmanud. 

Elektriauto laadimispistik postil
Kuid linna peal ... täpsemalt hotelli ümbruses ... tegin ikka väikse tiiru ära. Silma torkas elektriautode rohkus. Sõidavad teised nii vaikselt, et kogu aeg tuleb vaadata, mitte kuulata auto liikumist. Inglismaa on panustanud korralikult elektriautodele, iga mõnekümne meetri kaugusel on posti peal laadimispunkt ja esmapilgul täiesti tavaline pistik ... ilma mingi arvestita. Kuid ju seal mingi äpp ikka juures on. Mõeldes Eesti laadimispunktide "võrgustikule" on olukord ikka täiesti drastiliselt erinev. Jätad auto seisma ja saad igas kohas laadima panna. Tasub selline auto soetada. Kusjuures õhk oli tõesti puhas vaatamata tihedale liiklusele. Nojah ... eks õhu puhtusele aitasid kaasa ka aiad, mis iga maja juures olid ja suured pargid, mida oli igas kvartalis mitmeid. Kusjuures mitte ainult haljasalad, kuid superilusad hästi kujundatud ja hooldatud rohelapid.

Kui juba rohemajandusest kirjutan, siis tuleb kindlasti mainida ka ühte lihtsat, kuid väga meeldivat võimalust igal pool täita oma joogipudel tavalise joogiveega. Sildid kenasti juures ... vähenda plastiku kasutamist. Esiteks oli see kulusõbralik ja teiseks keskkonnasõbralik. Olin ostnud Stockholmi lennujaamas pudeli vett ja nüüd sain seda igal pool mõnusalt täita. Miks küll ei võiks meilgi sellised kohad olla ... näiteks lennujaamades või kaubanduskeskustes. Londonis nägin selliseid kohti iga suurema keskuse juures. Ja vesi oli seal tõesti täiesti joogikõlbulik ... ilma lisamaitseteta. Samuti nägin, et selliseid kohti ka kasutati päris intensiivselt. Kui mina pudelit täitsin (tegin seda mitu korda), siis vahel ootas teine täitja juba järjekorras.

Need olid esmamuljed Londonist. Kuid kohe teisel hommikul, pärast hommikusööki, asusin teele metrooga messikeskuse poole, sest see oli ju minu põhiline eesmärk. Taas oli Paddingtoni jaamast metroorongi otseliin messikeskusse. No oli see alles keskus. Umbes samas mahus kui Hannoveri messikeskus ... tohutu ala täis suuri messihalle, kus toimus korraga päris mitu erinevat messi. Mina suundusin N1 halli, kus oli kahjuritõrjemess, mida külastama tulin. Olin eelregistreerunud ja sellega oli sissepääs tasuta. Välja trükiti ilus rinnasilt koos triipkoodiga ja asusin kohe eksponeeritavaga ja eksponeerijatega tutvuma. 

Pool päeva ehk neli tundi läks sellele messile ja sain kõik oma püstitatud eesmärgid täidetud. Leidsin ühe täiesti uue infrapuna töötlusmeetodi puitu kahjustavatele putukatele (Hispaania), siis nägin taas vana head tuttavat Lucat Itaaliast, kellelt olin ostnud mikrolainetega töötlusseadmed mõned aastad tagasi. Leidsin puukoi ehk õige ladinakeelse nimega Anobium punctatum´i  feromonpüünised Kreeast, mida olin kaua otsinud ja palju muud huvitavat. Kontaktid loodud ja pakkumusd küsitud. Ega messil polegi mõtet hakata pikalt heietama, sest huvitavatel boksidel on külastajatest saba taga ja seal seletusi jagavad isikud on päris hõivatud. Vahel tuli oodata, et üldse jutule pääseda. Üheks kõige efektsemaks eksponaadiks oli jääst linnukuju, mis küll igast küljest tilkus, kuid mis oli väga hästi valmistatud ja meelitas juurde. Ju neil oli igaks päevaks uus kuju, sest ma arvan, et juba esimeseks õhtuks oli see kunstiteos sulanud ja selle all olevasse kasti voolanud. Tõsi ... see boks mind ei huvitanud, sest linnupeletuse ja kaitsega meie ettevõte ei tegele.

Kui läksin kahjuritõrje hallist välja, siis selgus, et samas messihallis oli veel lisaks messidele ka Walt Disney 100 näitus. Maksis küll 14 naela, kuid ei saanud sinna minemata jätta. Ikkagi mees, kes muutis maailma palju meeldivamaks paljudele-paljudele lastele ja teeb seda siiamaani. Nii ma siis kulutasin päeva teise poole näitust vaadates. Ja oli mida vaadata ... sest Walt Disney looming oli tohutu ja tema loodud kompanii toodang veel tohutum. Sain teada ka fakti, et ta lahkus meie hulgast samal aastal kui mina sündisin 15.12.1966 ... minu poole aasta sünnipäeval. Kuid see, mis ta lõi, on igavene. Nii käisingi kogu tema elutee ja loomingutee sellel näitusel läbi. Alates Mickey Mouse ja Minni Mouse esimestest esitlustest 1920-ndatel, Pluutost 1930-natel ja Donaldi esimestest visanditest ning lõpetades juba tema poolt asutatud kompanii loodud Tähesõdade, Ämblikmehe ja teiste kaasaegsete kangelastega. Võimas näitus võimsast mehest.




 

 
 




Järgmiseks päevaks oli vaja mingi plaan teha ... ja täiesti juhuslikult tuli Marylebone metroojaamas minu ette mingi huvitavat värvi riietes mehike, kelle rinnale oli kirjutatud Bichester Village ... uurisin ja tundus olevat huvitav väga tunnustatud kaubanduskohake ...  nii ma siis otsustasingi vabal päeval sinna sõita ... Bichester Village on kohe Oxfordi kõrval ning nii ma saingi kaks kärbest ühe hoobiga. Seega kolmanda päeva hommikul istusin rongile ja sõitsin eelpoolnimetatud kohta. Ah jaa ... jaama minnes sain naerda inglise huumori üle ... vaadake fotot ja mõelge, mis inglased sellega öelda tahavad.
  

Village võttis mind väga sõbralikult vastu ... mis oli ka loomulik, sest kõik soovivad ju midagi müüa. Kuna poodide hulk oli hoomamatu, siis otsustasin kasutada ammu-ammu hea kolleegi Helle õpetust ... leia sobiv pood (esmamulje ja välimuse järgi) ning osta sealt, mis vaja ... kui pood esmamuljel ei tõmba, siis pole sinna mõtet sisenedagi. Mulle jäid silma kaks poodi ... kus ma veetsin enamuse selles külakeses veedetud ajast. Ülejäänud aja veetsin pingil istudes ja rahvavoolusid vaadates. Kusjuures rahast polnudki nii palju, kui ma ootasin ... nädala keskel vist on rahulik. Fotol on siis neid huvitavaid mehikesi oli siin päris palu, kes kõik aitasid ostelda ... mõnes ehtepoes pakuti sisenejatele koguni šampust, kuid see mind ei huvitanud ... ehted ka mitte. Ostsin endale ühe pintsaku, paari pükse ja hunniku maiustusi kodustele. Kõik see võttis aega umbes kaks tundi. Huvitav elamus.

Kuid veel huvitavam oli elamus kuulsas ülikoolilinnas Oxfordis. Imepärane vana linn ... imepärased vanad majad, baarid, ülikooli hooned ja kõik muu. Vaatamata väiksele vihmasabinale kõndisin selles linnakeses tunde ja vaatasin suu ammuli kunagisi arhitektuurisaavutusi. Nagu ikka, huvitas mind kõige enam puitarhitektuur. Saksapärane vahvärk oli mida uurida ... aastasadu seisnud majad... kus käis tänapäevane elu. Vägev. Kuid eks kivimajaki köitsid pilku, neid oli loomulikult kordades rohkem kui puidust hooneid. Selles linnakeses on tehtud palju inglise krimiromaanide võtteid ... nii mõnedki kohad tulid tuttavad ette. Suveniiripoodides müüdi palju ka Harry Potteri teemalisi suveniire ja sain teada, et ka selle kuulsa filmi valmimise inspiratsioon on seotud samuti Oxfordi ülikoolide saalidega. Lisaks veel Narnia ... mille autor oli nii mitugi kohalikku kaunistust kasutanud suhteliselt sarnasena oma loomingus. Ja ... vägev linnake. panen siia mõned fotod veel.



Ärasõidupäeva hommikul kontrollisin pärast hommikusööki lennuaegasid ja kuna lend oli 16.50, siis otsustasin veel jalutada veel korra Hyde pargis printsess Diana radadel ja siis suundusin metrooga kesklinna poole ... kui tuli äkitse telefonikõne minu healt reisikorraldajalt Merlelt Estravelist ... see oli kell 12.15 paiku ... et minu lend tühistati ja lükati homse peale... kuid kui ma saan kibekiiresti lennujaama, siis ehk jõuan 15.30 lennule. Kümne minuti pärast tuli mulle SMS sõnum, milles oli kirjas, et mulle on broneeritud tasuta ööbimine FRANKFURDIS ... või täpsemalt 15 km lennujaamast. No ei saanud enam midagi aru. Ei mingeid muid teateid. Helistasin tagasi Merlele ja tema väitis, et ei näe süsteemist täpseid muudatusi ning soovitas ikka kiirelt lennujaama minna Linnast lennujaama on 45 minutit metrooga + hotellist kohvrid ja metroojaama ca 30 minutit + metroojaamast terminali 2... nibin-nabin. Otsustasin võtta hotellist takso ja olin 45 minutiga ehk kella kahe paiku terminali kaks klienditeeninduses. Seal selgus, et Lufthansa oli ilma minuga konsulteerimata ning ilma mulle teatamata muutnud minu lennu 19.20 Frankfurti ja sealt järgmise päeva kell 7 hommikul Varssavi kaudu Tallinna. Sealt siis ööbimine Frankfurdis ... pagan. Ma polnud nõus ja pärast pikka-pikka asjaajamist ... ca pool tundi ... sain 15.30 lennule pileti ... kappasin passikontrolli, sealt turvakontrolli ja väravasse ... jõudsin ...kusjuures lennukis selgus, et see oli pooltühi. Seega jõudsin kenasti Frankfurti ... kui välja arvata minu käsipagasi muutmine äraantavaks pagasiks, sest kaal oli 11,3 kg 8 asemel. Nojah, läks siis pagasimeeste meelevalda. Eks Tallinnas näe, mis sellest on saanud. Hetkel siis istun Frankfurdis ja ootan edasilendu. Arvestades Lufthansa asjaajamist, pole enam midagi kindel. 

Kuna on aega mõtiskleda ... lendude vahe on nüüd pikem, siis analüüsisin olukorda. Kõige rohkem ärritas infovahetus. Miks ei teatatud lendude muudatustest pikemalt ette (viimase lennu ärajäämisest teatati ette alla viie tunni). Miks ei saabunud teated otse mulle ... kusjuures meile kontrollides saabus sama sõnum, mis SMS´ile ... kopeerin selle siia.

Dear MR KALLE PILT,

Your journey is delayed by one day, for which we apologize. We would like to offer you a hotel for the necessary overnight stay. This is of course free of charge for you.
Book a hotel now via the link below. You will then receive information on how to get to the hotel.
https://accom.lufthansa.com/1rl6JzbOqR (selgitus ... sellele lingile vajutades tuli kõrvaloleval fotol olevasse hotelli ... mis pole enam sama 15 km kaugune hotell, mis oli alguses)
Your baggage stays at the airport and will be rebooked automatically.
Are you currently in the transit area and cannot enter Germany? Please contact our service staff at the airport counter instead.
We wish you a restful night and a pleasant journey.

Your Lufthansa Team    

Ka siin pole sõnagi sellest, et minu lend on muudetud ... alles pärast lennu muutmist lennujaamas sain normaalseid sõnumeid lennu ja gate (värava) muudatuste kohta. Asi seegi. Ja seda nimetatakse Saksa täpsuseks ???!!! Muide ... lendu Londonis ümber broneerides kuulsin, et muudatusi teevad Lufthansas vabatahtlikud, sest töötajad streigivad. Eks näis kas jõuan Tallinna ... või kuidas see asi lõpeb ning kas saan oma pagasi kätte. 

Õnneks läks pagasiga kõik hästi ... ja Tallinna jõudsin ka, kuid loomulikult hilinemisega .... ohhhh ... see oli viimane reis Lufthansaga.








neljapäev, 7. märts 2024

Varssavi omapärad.

    Kuna kodus istudes uued tehnoloogiad kohale ei tule ja internetis on palju turundusalast müra ja üldse palju pahna, siis otsustasin sellel aastal külastada mitut messi ja konverentsi erinevates maailma paikades. Esimeseks sai valitud puidutehnoloogia mess Wood Tech Warsaw Expo. Eesmärgiks leida meie vahvärk rajatistele lisatehnoloogiad. Nii ma siis ühel kenal esmaspäeva hommikul bussiga Tallinna lennujaama poole sõitma asusingi.

    Kuna reisisin käsipagasige ja olin internetis teinud varajase check-in´i, siis läks lennujaama jõudmisest kuni lennuväravani (gate) vaid 22 minutit ... turvakontrollis katsetati parajasti ühel liinl uut tehnoloogiat, muidu oleks veel kiiremini läinud. Nii ma jõudsingi väravasse pisut vara ... kuid arvuti aitas aega sisustada ... sain mõned eksperthinnangud vormistatud. Kuid siis selgus, et veel lennuk ka hilineb ... Poola lennufirma LOT lennuk jõudis kohale hiljem oma pool tundi. Kui lennukisse saime, siis oleks pidanud olema juba poolel teel Varssavisse. Sain õnneks lennukis terve kolmese rea oma valdusse ja valmistusin väljalennuks ... kuid tutkit ... lennuk lülitas hoopis mootorid välja ja teatati, et tehniline rike ja väljalend viibib. Istusime lennukis tund aega ... ilma ventilatsioonita ... ja ootasime väljalendu. Pildistasin ajaviiteks lennufirma logosid ... Lõpuks ikka saime minema. Vaesekesed, kes Varssavis ümber pidid istuma jätkulennule ... mina õnneks ei pidanud.

    Lennujaamas soetasin kohe kolme päeva ühistranspordi pileti (maksis 14.40) ning läksin bussiga hotelli, mis asus messikeskuse lähedal linna ääres. Väike sekeldus ikka oli, sest minu telefoni andmerändlus ei tahtnud kuidagi käivituda ja sellepärast ei saanud mapsi tööle. Õnneks olin juba eelnevalt vaadanud väljumispeatuse ja enne seda vajutasin stop nupule, sest see peatus oli "na zdanie" ehk nõudepeatus. Kuid selgus, et minu nupp ei töötanud ja olin ainuke väljuja. Seega sõitsin peatusest mööda. Õnneks märkas üks kohalik minu kimbatust ja hõikas ettepoole, kus vajutati töötavale nupule ... kuid buss peatus siis alles järmises peatuses. Kuna olin äärelinnas, siis peatuste vahe oli korralik. Nii ma siis kõmpisingi õhtupimedas vihmaga mööda üksildast teed tagasi hotelli suunas. Läbimärjana, kuid õnnelikuna jõudsin hotelli ja panin riided kuivama. Jalad lõid tuld välja, kuid hommikuks olin kenasti taastunud ja sõitsin messikeskusse. 

    Messil selgus, et see on ühepäevamess ehk ettevõtteid oli palju oma kaupa näitamas, kuid mulle huvitavaid vähe. Sain viie tunniga kogu messi läbi käidud, huvitavates kohtades juttu puhutud ning kontaktid üles kirjutatud. Kõige olulisema ... nelikanthöövli lisade info ... sain õnneks kätte, seega polnud mess ilmaasjata. Uusi käsitööriistu uudistasin ka pikalt ... kusjuures just seadmete abivahendeid, millega sai seadmeid fikseerida ja kaldenurkasid muuta ja nende abil igasugu operatsioone teha. Selliseid läheb tappide tegemisel vaja. Lõpuks jõudsin taas väsinuna ja valutavate jalgadega hotelli tagasi ning hakkasin tegema plaane järgmiseks päevaks, sest tagasilend oli alles ülehomme ehk tekkis vaba päev.

        Sõin hommikusöögi ning sõitsin kõigepealt kesklinna Lazineki parki, mis oli hirmsuur ja seal oli päris mõnus jalutada. Kevad andis endast juba märku, puudlehed olid hiirekõrvus ja linnud laulsid. Pargis oli palju kohalikke jalutajaid ... lastega ja ilma. Ning hulgaliselt muuseume, skulptuure ja muid vaatamisväärsusi. Võtsin aega ja jalutasin rahulikult pargist diagonaalis läbi. Kõige rohkem meeldis mulle üks eriline skulptuur ... mis meenutas mulle reisile mineva mehe suhtlemist oma naisega ... mees vaatab kaugusse ja tahab minna, kuid naine anub teda jääma. Ümisesin seda vaadates Jaan Tätte laulukest pikast sirgest mehest pikal sirgel teel. Nagu fotolt näha oli pargis ka hulgaliselt veesilmi ja rohelust. Seal sõitsid vaid elektriautod ja oli üldse väga mõnus ja rahulik. Park keset linna ... nagu New Yorgis Central park ... vägev. Miks küll Tartus pargid hooneid täis ehitatakse?

        Pargi teises otsas olid riigiasutused ja sinnapoole jõudes hakkasin kuulma mingeid kõlarist tulevaid hüüdlauseid, rahvahulga kära, pauke ja pasunaid. Kõmpisin huvi pärast selles suunas ja jõudsin ühe suure riigiasutuse maja ette, kus oli miiting ... lipud lehvisid, pasunad tuututasid. Kohe minu kõrval plahvatas paukpadrun, mis täitsa ehmatas. Õnneks ei aetud siin meeleavaldust pisargaasiga laiali, nagu kunagi Tšiilis juhtus. Toonast kogemust ei taha küll korrata....  Enamus miitingul olid vanemapoolsed ja keskealised mehed, kuid oli ka naisi ja mõned üksikud nooremad. Proovisin kõnetada mehi, kuid need ei rääkinud inglise keelt, siis proovisin sama kahe paarikesega ... tulemus sama ... ei midagi. Alles viies katse peaaegu õnnestus ... sain kätte sõna "farmer" ja Ukraina. Kuna oli poliitiliste sündmustega kursis, siis sain aru, et kohalikud põllumehed protestivad Ukraina vilja vastu, mis on odav ja mida on palju. Märgilise tähendusega on see, et enamik oli umbkeelseid vanemapoolseid mehi, kes siin meelt avaldasid. Näha oli ka Solidarnosti lippe. Minu isiklik arvamus on, et sellised demonstratsioonid ja meediat kuuldud teede sulgemised on kitsarinnalised tegevused. Valitsuse mäelt linna peale suundudes möödusin Vene saatkonnast, mis oli meeleavalduse lähedal ... ja mõtlesin, et küll seal istuvad inimesed rõõmustavad. Kusjuures ... vene keelt oli Varssavi kesklinnas üllatavalt palju kuulda. Just nimelt vene, mitte ukraina keelt. Suudan neid päris hästi eristada, sest olin Ukrainas sõjaväes ... poolteist aastat.

Trammiteede ehitus segab ka Varssavis kõvasti liiklust. Mul on täitsa hea meel, et loobusin autorendi mõttest ja võtsin ette teekonna ühistranspordiga mööda linna. Parkida pole ju siin kusagil võimalik, ummikud igal pool ja lisaks veel teedeehitused, mis tegi suurel hulgal tänavaid suletuks ja läbimatuks. Ühistranspordile olid aga oma read ja trammid sõitsid ... vähemalt neis kohtades, kuhu ma minna tahtsin. No ja arvake, kes tegi ehitustöid ... ikka Budimex ... eestlaste vana tuttav ehitusfirma, mis Tallinnas on hulgaliselt töid teostanud ... siis kui Eesti ehitus veel lapsekingades oli. Fotol olevalt ristteelt üle minnes tundsin tööliste higi ja mustade riiete lõhna ... ja välikäimlate lehka ... 


        Kuna päev oli veel noor, siis jätkasin linnaga tutvumist kesklinna Central Station piirkonnas, kus oli vana arhitektuur kõrvuti kaasaegsega. Päris huvitav vaatepilt. Kõndisin parempoolse hoone juurde ja avastasin, et see on tehnoloogiamuuseum. Ei saanud jätta sisse astumata. Kusjuures oli see sellel päeval tasuta ... mitte et ma kaheteist zloti pärast oleks mures olnud. Muuseum oli huvitav. Mulle meeldisid eriti esimesed pesumasinad, kalkulaatorid ja loomulikult autod. Oli mida vaadata. Kõndisin seal üle tunni ja uudistasin eksponaate. Pärast sõin hilist lõunat kõrval asetsevas väga modernses kaubanduskeskuses ... vinge värk. Panen mõned fotod siia.


Pesumasin


Vaade kaubanduskeskuse sisemusele




     







 Õhtul sõin hotelli restoranis korraliku õhtusöögi. Kusjuures on toidud siin erilised. Fotol on veiseliha tartar ... suur ports hakkliha, mille ümber on lisandid, mida ise sisse segada. Algul tundus pisut õõvastav, kuid kui sööma hakkasin, siis maitses väga hästi.  Kalkinišnitsel pearoaks nii atraktiivne ja maitsev polnud, kuid kõlbas ära süüa. Hommikusöögiks olid ka erilised toidud. Täidetud munad, eriline väga maitsekas sült, mustade ploomide ja virsikutega täidetud liharull, imehea pasteet, erinevad juustud ja palju muud huvitavat. Isegi pannkoogid olid erilised, toorjuustu täidisega ja peal olid kirsid, karamelliseeritud ananassitükid ja mingid puuviljad veel. Jäin täitsa rahule pärast Maitsva Tartu roogade nautimist ... latt oli kõrge, kuid kohalikud toidud suutsid üllatada. 

Nii need kolm päeva möödusid. Hetkel istun hotellis viimaseid minuteid ja hakkan tagasi Chopin´i  lennujaama poole liikuma. Kusjuures selle kuulsa muusiku nimega on siin nii tänavad, muuseumid, lennujaamad kui muud kohad. Loodan, et tagasitee saab olema probleemideta. Kuid igaks juhuks ei postita veel seda blogi ... sest kes teab, mis LOT mulle seekord üllatuseks pakub ...

Ja nagu ma ennustasingi, hilines LOT jälle pisut üle poole tunni ... kuid õnneks jõudsin bussile.

esmaspäev, 20. november 2023

Etioopia kokkuvõte

     Seda kokkuvõtet on väga raske kirjutada, emotsioonid käisid äärest äärde ja vastuolusid oli nii palju nii iseendas kui ümbritsevas. Võibolla alustakski vastuoludest … Kõigepealt kõige olulisem – kultuurilised vastuolud. Siin ei mõtle ma niivõrd erinevate hõimude kultuuride erinevust kuivõrd euroopaliku kultuuri pealetungi Etioopias tervikuna. Nendes piirkondades, mis jäävad suurtest teedest ja lennujaamadest kaugemale, on see vähem tunda, kuid linnades üha rohkem. Paraku on tunda, et kohalikud kultuurid jäävad euroopaliku survele alla ja see ei tee kohalikke inimesi õnnelikemaks. Nad on alistunud võõra kultuuri survele. Muutused on nii kiired, et kohalikud inimesed ei suuda kohaneda sellega ja nende üsna hiljuti olnud stabiilne elurütm on täielikult häiritud. Paljud, kes on näinud uusi „hüvesid“, suunduvad maalt linnadesse ning nälgivad ja virelevad seal kõikjal. Lootus paremale elule linnas saab enamasti tugeva tagasilöögi. Aga ka maapiirkondades keskendutakse üha rohkem turismist tuleva raha kasutamisele ning traditsioonilised põlluharimine, karjakasvatus ja jahindusvõtted ununevad. Teadmine raha kasutusest on muutunud inimeste olemust. Laste esimesed sõnad on „you“, „money“ ja käsi läheb pikka. See on turistide ja kolonialistide tekitatud tingitud refleks. Kohalikud on hakanud ootama ainult välist abi ega üritagi sageli ise hakkama saada. Üha rohkem on näha, et see "abi" teeb neid inimesi pigem õnnetuks. Kahju, minu arvates on see sekkumine nende ellu. Ja see, et nad siis tulevad massiliselt Euroopa suunas, on samuti tagajärg … just selle kultuurilise vastuolu tagajärg, mille eurooplased on ise põhjustanud. 

Ühepereelamu Lõuna-Etioopias 
Ühepereelamu Addis Abebas







Teine oluline vastuolu on loomulikult varanduslik seisund. Maal külades pole see nii selgesti näha, sest külavanem on enamasti ka ise aktiivne kogukonna elus osaleja, kuid linnades … nähes valitsuse liikmete villasid (mida ei tohtinud fotodele jäädvustada) ning uusi mersusid (mis nii kiiresti mööda sõitsid, et ei jõudnud jäädvustada) ja tänavate ääres magavaid kerjuseid, kelle nälginud näod kurbade silmadega vastu vaatasid lootes saada vähimatki toidupalakest, on arusaadav, et kohalikud rikkused ja välised toetused lähevad väga ühte auku. No mina ei annaks sellistele riikidele küll mitte sentigi toetust või kui annaks, siis vaid kellelegi abivajajale isiklikult üle andes. Kuid siinkohal tuleb mainida, et mitte kohalikud pole siin kõige suuremad "orjapidajad", vaid ikka välismaalased. Kui mäletate blogipostitust roosikasvatusest või kui meenutada giidi juttu ameeriklastest põllumeestest, kes maid kurnavad, siis on just nemad kõige rohkem kahju sellele maale teinud. Ka hotellid, lodged ja muud majutusasutused kuuluvad enamasti välismaalastele. Mitte kõik neist ei maksa tehtud töö eest kohalikele õiglast palka. Me võime ju sõna "neeger" keelata ja rääkida võrdõiguslikkusest, kuid aastasadade pikkune suhtumine aafriklastesse ei kao hetkega. Kui tuletada meelde ka seda murside külas juhtunut (vaata blogi inimeselt-inimesele Aafrika moodi), siis võib isegi öelda, et suhtumine pole üldse muutunud. Kurb, kuid tõsi.

Mõtisklev tüdruk maal
Mõtisklev tüdruk linnas
Kolmas vastuolu on maa ja linna vastuolu. Maainimesed on kusjuures palju töökamad kui linnainimesed... vähemalt protsentuaalselt. Kui ma ise ka siia tulles mõtlesin, et mis seal teha, lesivad palmi all ja ootavad banaani kukkumist, siis külades ringi sõites nägin igal pool rasket tööd tehtavat joogivee ja toidu hankimiseks. Eriti lõunapoolsetes piirkondades. Suuri viljapõlde niideti käsitsi sirbitaolise instrumendiga, pandi vili käsitsi aunadesse, tehti rehepeks ja kuivatus käsitsi. Ja siis anti valitsusele kümme protsenti veel ära. Kusjuures on Etioopia tõeline politsei ja sõjaväe riik, iga natukese aja tagant oli kontrollpunkt, kus vaadati veokeid ja busse üle. Ka meid peatati, kuid kui nähti, kes peal oli (turistid), siis enamasti lubati edasi, Vaid kolm-neli korda kontrolliti ka giidi töötõendit ja meie nimekirja. Üks kord vaadati ka buss tervenisti üle. Kuid kohalikud ... miks neid peatati ja mida neilt sooviti, seda ma ei tea. Vähimagi kaebuse või mitteallumise pärast võib sattuda vanglasse ja seal pole üldse hea olla, sest need on totaalselt üle asustatud. 

Ortodoksi kiriku missa
Neljas vastuolu on tavapärane kogu maailmas leiduv vastuolu, see on usulised tõekspidamised. Riigis leidub nii moslemeid, õigeusklikke kui ka loodususulisi hõime ja inimesi. Ei saa öelda, et siin oleks riigisiseseid ususõdasid, kuid iga uks üritab endale saada üha rohkem toetajaid. Moslemid maksavad igale moslemilapsele toetus 10 dollarit kuus ... mis kohalikele on suur raha ja selle nimel sünnitatakse lapsi üha enam. Ristiusuliste kirikud hõiskavad taevariigist, mis on kõigile, nii vaestele kui rikastele valla ja see on vaestele lootuseks ... On piirkondi, kus on moslemeid enamus, kuid on ka õigeuskliku usu piirkondi. Ka kirikud koguvad oma tarbeks andameid, mis veelgi vähendavad vaeste omandit.

Neid vastuolusid on veel ja veel. Kuni hõimudevaheliste vastuoludeni välja, kuid ei suuda neid kõiki siin lahata. Vastuolu iseendas oli selle reisi ajal ka. Üks pool minust tahtis seda reisi nautida ja jäädvustada eluolu ja traditsioone, teine pool tundis aga piinlikkust, et ma jäädvustan nende inimeste valu ja traditsioonide hääbumist, ise protsessi muutmiseks midagi tegemata. Kuid jah, kes ma olen, et seda protsessi muuta ... eikeegi. Ja paraku selleks ma ka jään.  

Ikka edasi ja edasi ...
Nojah. Reisist ikka ka. Mahasõidetud 2800 km mööda augulisi, poriseid, kiviseid teid, mis olid täis kitsi, lambaid, lehmi, eesleid, erinevaid sõidukeid ja inimesi ... see oli ikka liig mis liig. Nii hea tunne on olla nüüd hotellis ja oodata äralendu. Enam ma sellisel reisil ei soovi osaleda. Sisikond on rappumisest täitsa omadega segi. Liikumiskiirus oli vahel ikka täitsa olematu, sest loomad olid siin nii olulised, et neile juba otsa ei sõidetud. Kogu reisi ajal nägin ühte hukka saanud lehma ja ühte koera. Ah jaa, tagasisõidu ajal sai ka üks kotkas otse meie ees autolt löögi ja jäi teele. See oli reisi negatiivse poole peal. Ja Addis Abeba mulle ka ei meeldinud ... nagu mulle suurlinnad kunagi pole meeldinud. Lisaks jäin seal oma telefonist ilma ...

Siia pidi ka buss ära mahtuma

Kuid positiivne oli see, et ma kõike seda nägin ja tõesti, see muutis minu mõtlemises päris palju ... ma nägin oma silmaga seda, mis toimub ja need märgid muutuste kohta on ümberlükkamatud. Loomulikult oli huvitav vaadata teiste, väga eriliste rahvaste kultuuri ja traditsioone. Tõsi, vahel oli neid raske mõista ... näiteks neid huulerõngaid ja naiste kliitorite äralõikamist. Kuid sellegipoolest austan nende kultuuri ning proovisin võimalikult vähe sekkuda ... kuigi tegin seda juba oma sealviibimisega. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee ... enam ma sellesse piirkonda ei reisi. See on minu panus kultuuride säilimise nimel.

Seenering
Loodus ja matkad džunglis ja järvede kallastel olid imelised. Seal on ikka nii palju liigirikkust ja uudsust minu jaoks. Sellistele matkadele võiks veelgi minna ... kuid võimalikult vähe nende käigus loodust ja seal elavate inimeste kultuuri rikkudes. Mulle meeldivad väga metsased mäed ning nende nõlvadel liikumine. Nii palju kauneid värvilisi ja ka märkamatuid liblikaid, väga erilised linnud ja putukad ning loomad, keda küll palju ei näinud, kuid needki, keda silmasin, olid huvitavad.



Ja viimaseks minu huviobjektiks olid ehitised ... ümmargused ja kandilised, onnid ja kõrgmajad, puidust väätidest ja betoonpaneelidest. Ikka äärest äärde ehituskultuurid. Tõsi, paljude hoonete eluiga polnud just kõige pikem ... kuid rändrahvastel polegi see eesmärgiks. Kuid ka pikemaks ehitatud hoonete kvaliteet on enamasti selline, et mina seal küll ei tahaks elada.

Kuidas võrrelda seda reisi teiste reisidega ... ei oskagi. Loodus oli võrreldav Amazonase ürgmetsaga, elukorraldus India ja Indoneesiaga, kuid kultuur ... see mis oli säilinud ... polnud võrreldav millegagi. Kui, siis õige pisut Amozonase džungli indiaanlastega. Kuid õige vähe.

Järgmist reisi tuleb rohkem läbi kaaluda ja mõelda ... kuid eks näis ... minu maailmanägemise kohad pärast seda reisi:







pühapäev, 19. november 2023

Tagasitee ürgsest lõunast pisut kaasaegsema pealinna poole. Seiklused jätkuvad ...

Hameri hõimu vanaproua
 Aeg on läinud kiiresti ja ongi tagasitee hetk käes. Viimasel päeval "ürgses lõunas" käisid teised grupi liikmed veelkord hamerite külas, mitte selles kus eelmises postituses olnud bull-jump toimus, vaid teises, meie bangalo lähedal olevas külas. Mina ei läinud ... ei hommikusöögile ega ka külla. Eelmise päeva sündmused olid nii elavalt meeles, et polnud isu ... ja loomulikult olid ka tervislikud põhjused. Kõht andis selle bangalo köögi toitudele järgi ja hakkas läbi jooksma. Mitte ainult minu, paljudel teistel ka. See oli kindlasti seotud just selle köögiga, sest enne polnud kellelgi midagi viga. Terve järgmise päeva vaevlesin kõhuhädade käes ja manustasin aktiivsütt ja muid tablette. Õhtuks oli suurem jama möödas ja järgmisel päeval sain juba tasapisi taastuma hakata. Kuid seda ikka juhtub. Nimetan seda suurpuhastuseks :) .


    Tagasitee ei kulgenud üldse viperusteta, sest lõunasöögi ajal saime teada, et tugevad vihmad on jõgesid paisutanud ning osad teed on muutumas läbimatuks. Sellepärast hakkas meil äkitselt kiire-kiire ... enne kui teed täielikult ära uhutakse ja muda täis kantakse, tuleb orust tagasi saada. Algus läks libedalt, kuid siis jäime valitud teel mägedest alla valgunud mudamassi sees hätta ... õnneks jõnksutas bussijuht end tagasi kõvale pinnasele ja läksime proovima uut teed. Pärast meid teiselt poolt tulnud buss jäigi sinna ... kohalikel pealtvaatajatel oli tasuta näitemäng olemas.

Hommikune vihm hotelliaknast

 Ega järgmisena valitud teegi lihtne polnud. Vastu tulnud džiibivennad ütlesid, et selle bussiga me küll sealt läbi ei lähe, kuid proovima ju pidi ... koju tahaks. Nii me siis läksimegi edasi.

Nagu viimaselt videolt näha, saime edukalt läbi ja teekond tagasi Arba Mintchi jätkus. Meid ootas taas viietärnihotell. Õhtul kella kuue paiku jõudsimegi sinna kohale ja ma tellisin endale tuppa taas veise sisefilee ehk tenderloini. Seekord küll well done küpsusastmega, sest kõht ootas rahulikku taastumist. Kuid isegi see küps ihatükk ol väga mahlane ja maitsev ... ja jäi kõhtu pidama. Juurde võtsin riisi ... keedetud. Ka see meeldis kõhule. Hommikul sõin ka pisut ja hakkasimegi edasi ... see tähendab tagasi kodu poole ... sõitma. Unustasin oma kalli hooldustarvete koti hotelli vannituppa, kuid enne kui saime bussiga startida, toodi see juba bussi järgi. Oi ma olin tänulik.

Sõit Arba Mintchist edasi kulges alguses probleemideta, tee oli nagu oli ja kitsed ning lehmadki teel olid nagu olid, kuid sõit sujus. Vahepeal tegime ikka pause ja giid Ashu rääkis palju huvitavaid lugusid kohalikust loodusmeditsiinist ja rahvast ja astrofüüsikast. Mõned huvitavad faktid:


* Enamusel inimestest pole teada, mis kuupäeval nad tegelikult sündisid, sest keegi ei märgi üles sünnipäeva. Kuna 11.september on siin uus-aasta, siis on tohutult paljudel inimestel märgitud passi 11.sep, sest õige päev  pole teada. Pass on vajalik vaid inimestele, kes väljapoole riigipiire rändavad. Kohalikel pole sellest dokumendist aimugi. 

* Kõige suurem pidu lõunapoolsete hõimude juures on lapsele nime andmine, mis toimub umbes kuue aasta vanusena .. enne seda on ta ainult selle naise poeg või tütar. See on nii, sest kuni selle vanuseni paljud lapsed surevad ja neil pole nime vaja. Kui aga nimi on antud, siis tunnistatakse laps elujõuliseks.

* Mee kinkimine Hamerite juures tähendab kihlust .. kui tütre ema kingib mehele mett ja see võtab vastu, siis on ta tütrega kihlatud ja võib hakata pulmadele mõtlema. Ashul oli üks selline seik, kus ta teadmata traditsiooni võttiski ühe meenõu vastu ja pärast oli palju selgitamist. 

* Etioopias on 83 etnilist gruppi ja need jagunevad veel klannideks. Väga multinatsionaalne ja -kultuuriline riik.

Kohalik elamu, mille katusel on pisike päikesepaneel
* Mõnedel hõimudel oli oluline, et naine oleks abielludes süütu. Mehe ema tuli seda esimesel pulmaööl isegi kontrollima. Teistel hõimudel aga vastupidi … naine ei tohtinud olla süütu, sest siis arvas mees, et see naine on väärtusetu, keegi ei taha teda. Külavanematel oli mitmes hõimus esimese öö õigus nagu vanasti oli meil mõisahärradel. Osades piirkondades aga tehti naistele pärast pulmi ümberlõikus ehk lõigati kliitor ära. Et nad ei saaks naudingut ega tahaks seksi väljastpoolt. Mitmekesine on see meie maailm, seda isegi ühe riigi piires.

* Ka peremudeleid oli mitmeid – oli selliseid kus olin ühe naisega mehed, oli ka mitmenaisepidamist. Oli isegi naiste vahetamist … 

* Kellaaega arvestavad kohalikud päikesetõusust  päikeseloojanguni. Kui päike tõuseb kell 6, siis on kella seitsme ajal kell kohalikele üks. 

Eks neid huvitavaid fakte oli veelgi. Loodetavasti olid faktid tõesed ja nende kordamine ei too jamasid kaela ... 

Tee peal pidas meid politsei kinni ja küsis ühte ja teist ning lõpuks jäi rahule, kui kinkisime talle kaks pudelit vett. Kuna oli pühapäev, siis nägime ka arvukalt pulmasid ... mõned sai fotole, mõned mitte.
 

Sõidu lõpuosas kulges tee üle mägede kõrgeim punkt oli 3400 m merepinnast. Mäkke sõidul oli selline udu, et ei näinud ei teed ega teisi autosid. Kaks ehmatust elasime ka üle ... kõigepealt tuli palgiveoauto serpentiini kurvis vastu nii keset teed, et buss ei mahtunud enam teele. Õnneks oli hoog väike ja auto sai pidama ning suutis end oma ritta tagasi keerata. Teine ehmatus oli vahetult enne tippu jõudmist, kui kõva tuul oli elektripost ümber lükanud ja juhtmed teele kukutanud. Seal olid juba kohalikud ametis ja õnneks saime nende abil alt läbi, kuid ehmatus oli suur, kui udust äkki selline takistus esile kerkis. 


Nüüd oleme viimases ööbimiskohas 2140 m kõrgusel ja naudime õhtusööki. Ashu tegi meile ka ühe ouzo välja ja ütlesime koos edasi tänusõnad reisi korraldamise eest. Mina kirjutan kokkuvõtte homme, siis kui istume Istanbuli lennujaamas ja ootame edasilendu. Ühene tuba on viimaseks ööks ... mõnus ... 


Päevad pole vennad - dessenech´i hõim ja bull-jump Hamerite juures.

Vanaproua hommikust kohvi nautimas
    Järgmisel hommikul läksime välja kell 4.30, et jõuda päikesetõusuks Omorate külla Dessenech´i hõimu juurde. See hõim on  nii Keenia piiri lähedal, et pidime isegi passid kaasa võtma ... immigratsiooni kontrolliks. Erinevalt sõjakatest mursidest on see hõim karjakasvatajatest rändrahvas, kes elavad kiiresti teisaldatavates hüttides ning kelle külas liikus rohkesti loomi. Lisaks püüavad nad jõest kala ning kütivad krokodille, kelle liha söövad. Mehed ollagi hetkel jahil, nägime enamasti vaid naisi ja lapsi. Kuna nende juures käib palju vähem välisturiste, siis oli suhtumine meisse seal hoopis teistsugune. Inimesed olid sõbralikud, naerunäosed ja ka minu enesetunnu oli palju parem nende elu jäädvustades. Ka seal andsime külavanema naisele igaüks 400 birri fotode jäädvustamise eest. Normaalne. 

     Noored naised tantsisid meie auks ka kohalikku rahvatantsu, mis oli lihtne ja rõõmus. Mitmed meie grupi naisedki lõid tantsule kaasa. Igati lõbus melu oli. Lisan selle video siia ka, saate seda rõõmu vaadata. Kusjuures lapsed moodustasid kõrval tüdrukute tantsu nähes oma sõõri ning hakkasid ka tantsima ... oma algatusel. Nii lõbus oli.



       

Ka seal müüdi erinevaid asju. Hästi palju oli krokodillihambaid, kuid need olid pandud plastmassist kuulikeste ja rõngakesed, mis tundusid küll väga Hiina päritoluga olevat. Sellepärast jäid hambad ostmata. Palju oli kasutatud asju, mis olid väga omapärase suitsulõhnaga. Ma ostsin ühelt väikelapsega emalt puulusika ... omapärane lõhn lõi kõvasti ninna. Loomulikult desinfitseerisin kõik ostud kohe Gutaseptiga üle ... igaks juhuks. Pärast pikka mõtisklust ostsin veel ühe kaasaskantava pingikese. See on üks huvitav asi, mida kohalikud endaga kannavad ja millele saab iga hetk istuda ... et mitte maha istuda. Maas istudes on üsna ruttu riided sipelgaid täis, neid on seal kõikjal.

    


    Tagasi läksime üle jõe ühest puust tehtud paatidega, mis olid nii kitsad, et minu laiad puusad (loe paks tagumik) ei tahtnud kuidagi sinna sisse mahtuda. Kuid pärast pikka pingutust sain ikka kuidagi paadi põhja istutud ja üle jõe sõidetud. Vesi oli parajalt sogane, ei näinud ei krokodille ega kalu. Paadist välja tulemine läks lihtsamalt, keerasin end diagonaali ja pääsesin välja ... elu õpetab. Meeldiv elamus oli. Täielik kontrast eelmisel päeval olnule... päevad pole vennad. Kuid see polnud veel kõik. 

        Pärast lõunapausi, kus enamus läks puhkama, kuid mina kirjutasin eelmiste päevade blogisid, ootas meid retk Hamerite hõimu juurde, kus pidi toimuma bull-jump. See hõim oli nii keerulises kohas, et bussiga sinna ei saanudki. Sõitsime viimased kilomeetrid mööda metsateid tuk-tuk´idega ehk kolmerattaliste tsiklitega, kohaliku nimega Bajaj (hääldus bazadž). Meie grupijuht läks tsikli tagaistmele ja tuli sellega, sest kolme tellitud kolmerattalise asemel oli neid tulnud kaks. Kuna Abra Minchis, kus ma seda blogi kirjutan, on internet piisavalt hea, siis saan ka siia lisada video sõidust.


Peole suunduv rahvas

 Kohale jõudes kogus melu tuure. Natuke selgituseks ... bull-jump on noormeestele ülioluline, selle läbi teinud jõutakse meheikka ehk kogukond aktsepteerib noorukit nagu meest ja ta võib ka abielluda. See rituaal on nii võimas, et kogu küla ja isegi naaberkülade rahvas on piduhoos. Bull-jump seisneb selles, et lehmad pannakse üksteise kõrvale ja nooruk peab alasti üle nende selgade edasi-tagasi jooksma ilma kukkumata. Pole just lihtsate killast tegevus. Kusjuures peab jooksma vähemalt neli korda, rekord olla üle kolmekümne korra. Kuid sellele eelneb terve rida muid rituaalseid tegevusi, mida meie pidime jälgima enamasti distantsilt, sest see pidu oli perekonnale ja hõimule, mitte meile. Seekord olid meheks saamas kaks venda, kes bull-jump´iks ette valmistusid. Nende vendade ema oli meie kohaloleku puhul natuke ärritunud, kuid kuna meil oli kokkulepe pealiku endaga, siis saime edasi vaadata ja jäädvustada neid erilisi hetki. Ja lõpuks ei pandud meid enam tähelegi ... kui pidu tuure kogus.

        Rituaale oli palju. Üks kummalisemaid oli naiste piitsutamine peente vitstega. Kusjuures mitte sümboolselt, vaid ikka nii, et plaksud käisid ja vorbid tulid nahale. See näitas naiste tugevust ... nad läksid protseduurile iseseisvalt, hüpates, pasunaid puhudes ja lauldes. Ning võtsid löögid auga vastu. Teised naised imetlesid nende vorpe. Kõik toimus suure melu saatel. Nii nägid ka mehed, kui tugevad ja ihaldusväärsed on vorpidega naised. See polnud mingi alandav tegevus naistele ... pigem isegi väärikust tõstev. 


     Noored mehed näitasid oma tugevust erilise hüppetantsuga. Mida kõrgemale hüppasid, seda kõvem mees. Kogu tegevus toimus laulu saatel. Siis lisandusid tantsule tüdrukud, kes oma hüppeoskust näitasid ja edvistasid. Väga omapärane ja eriline tants. Kõik osalejad nautisid seda. Nautisime meiegi vaikselt kõrvalt vaadates.


Pealik õllenõuga
Ei puudunud ka traditsioonilised joogid ja söögid. Ringi käisid õõnestatud puuviljast anumad, kus oli kohalik õlu. Naised jõid erilist meejooki ja mehed maisipuskarit, mis lõhna järgi sarnanes väga meie rukkipuskariga. Loomulikult andis selliste jookide joomine meeleolu juurde ja hoog aina tõusis. Vahepeal oli isegi natuke kõhe, sest meestel olid kaasas ka relvad, mitte odad, aga automaadid ja vintpüssid. Õnneks ei kasutanud keegi ühtki relva, need olid vaid osa peoatribuutikast, nagu vanasti olid odad. Pealik, kes ka ise oli parajalt vindine, hoidis asja kontrolli all. Pealikul oli ikka väga palju kuldsõrmuseid ja võrusid. Ja nutitelefon oli tal ka ... ise nägin.
Vahepeal tuli ka paras sops vihma ja siis pugesid kõik "katuse alla", milleks olid vaiadele tõmmatud kiled. Kuid ka seal jätkus rõõmus melu. Mina pälvisin kohalike tähelepanu kilest vihmamantliga ning ei pidanud varju alla minema, vaatasin melu kivil istudes.. Mitmed tahtsid seda kilest mantlit  endale, kuid ma ei saanud ju vihmavalina ajal ära anda ...
    Lõpuks saabus päikeseloojang ja bull-jump võis alata. Kahjuks oli selleks hetkeks juba nii pime, et häid fotosid ja videoid ei saanud jäädvustada. Kuid proovin kirjeldada sõnaliselt. Lehmad tiriti sarvi ja sabasid pidi meeste poolt ritta ... mis polnud üldse lihtne tegevus ja kui kõik oli valmis, siis alustas noorem vendadest jooksu lehmaselgadel. Ta oli väga tubli. Lugesin kokku vähemalt kaheksa ülejooksu. Lehmi oli pisut üle kümne. Kui tuli vanem vend, siis olid lehmad juba närvis ja liikusid rohkem ning kahjuks vanemal vennal tegevus ebaõnnestus, ta sai vaevalt kaks üle joostud ja siis kukkus. Proovis veel, kuid ei õnnestunud. Seega sai noorem vend minna läbi puudest tehtud täiskasvanud mehe värava, kuid vanem peab veelkord proovima ... talle antakse see võimalus. Sellega saigi läbi meie bull-jumo´i külastus, kuid ega seiksused jätkusid ...

Nimelt hakkasime sõitma läbi pimeda metsa tagasi nende kolmerattaliste sõidukitega ja ... juhid eksisid ära ... siis rääkisid nad tükk aega omavahel kohalikus keeles ja me sõitsime mingi maa tagasi, No leidsime õige tee, kuid siis läks meie masin rikki ja tuli taas teha peatus. Tõitsa kõhe oli olla keset kottpimedat ööd džunglisügavuses teadmata, kas ja millal välja jõuame ... kuid ühisel ponnistusel saadi sõiduriist jälle korda ja teekond jätkus ning lõpuks jõudsimegi maanteele, kes buss meid ootas. Veel poolteist tundi sõitu ja olimegi tagasi hotellis. Hullult pikk päev oli ... kuid väga eriline. Järgmisel päeval alustasime tagasisõitu ... oli ka aeg, sest pilved laskusid üha madalamale ja vihma muudkui sadas ja sadas.