pühapäev, 19. märts 2017

Vietnami Sotsialistlik Vabariik

 



Mekong

Hotell mäe küljel majakestes
Kolmandaks riigiks Kagu-Aasia turneel oli Vietnam. Sinna sisenesime mööda Mekongi jõge. See oli mulle esimene kord, kui sisenesin riiki läbi jõel asuva piiripunkti. Ega see midagi erilist polnudki - jõe ääres oli piiripunkti maja kuhu me laevalt sisse läksime ja kus viisad üle vaadati. Maabusime kaunis mägises Chau Doc  linnakeses, kus meie hotell oli mäe küljel. Hotell ise oli maaliline ja hommikul sai seal pikalt mägedes jalutatud kuid hotellitoad olid täis väikesi vastikuid lendavaid vereimejaid, kes kuulutasid kurja ööd. Siiski olid kohalikud meile mõelnud ja voodeid ümbritsesid baldahhiinid. Sain rahulikult uinuda ilma ära söömata. Siiski tuli sellel öösel veel korduvalt ärgata, kuid sellest räägivad ja kirjutvad ehk minu reisikaaslased.
 

Hommikusöök oli kena vaatega kohvikus. Nagu ikka pakuti riisi ja munatoite ning arvukalt puu- ja köögivilju. Toidud polnud nii vürtsikad kui Hiinas, kuid siiski tugevasti maitsestatud. Pärast tugevat hommikueinet (söömine on alati minu lemmiktegevus olnud) läksime bussiga paadiretkele iidsesse kajuputi puude metsa, kus oli massiliselt igasuguseid linde ja pidi olema ka krokodille, keda ma kahjuks ei ninud. Igal juhul oleks ma hea meelega seal palju rohkem aega väikeste sõudepaatidega ringi sõites, kuid kahjuks oli meie teejuhil teised plaanid. Lisan siia mõned filmid (1 filmilõik ja 2 filmilõik) sellest metsast ja mõned fotod lindudest, kelle nime ma ei tea. Kõige rohkem meeldis mulle selles vesises metsas vaikus, sest Kagu-Aasia rahvused on minu jaoks kole kärarikkad ja maa on üle asustatud. Vaikseid kohti tuleb otsida. 
 
Mekongi jõe deltaala on Vietnamis väga viljakas ja oluline ala. Väidetavalt tuleb sellelt alalt üle 80% kohalikust riisitoodangust. Riis ja kohv ongi Vietnami suurimad ekspordiartiklid. Kui võrrelda Vietnami Kambodža ja Laosega, siis Vietnam oli väga puhas ja majanduslikult arenenum riik. Loomulikult paistsid Vietnamis igal pool silma punalipud, kuid kaubandus ja toitlustus olid rohkem meile tuntud majanduse moodi.
 
Can Tho linn
Can Tho tänavad
Järgmisena peatusime Can Tho linnas, mis loomulikult asus ka ühe Mekongi delta harujõe ääres. See linnake oli juba suurem ja elu seal oli värviline. Õhtul jalutasin jõe ääres ja vaatasin kohalikku elu. Silma hakkas massaažikohtade tohutu rohkus. Hiljem sain teistelt teada, et seal pakuti "õnneliku lõpuga" massaaži. Kuna olin Kambodžas juba massaažis käinud ja väsimus oli suur, siis suundusin tagasi hotelli poole. Kuid olin unustanud kus hotell on ... ups ... õnneks oli mul taskus hotelli visiitkaart ja ma üritasin kohalikelt politseinikelt küsida, kuhu ma peaks minema aga selgus, et nad ei osanud. Seiklesin tükk aega mööda väikesi tänavakesi. Lõpuks kohtasin ühte valget inglise keelt rääkivat baariomanikku, kes kutsus mind oma baari dringile. Jookidest ma ütlesin ära, kuid teeõpetusest mitte ... nii ma jõudsingi tagasi hotelli. Sellel ööl puhkasin end väga korralikult välja, sest loobusin hommikusest ujuva turu külastusest ning ärkasin alles kümne paiku. Mälestuseks lisan mõned fotod Can Tho linnast ja ka ühe video linnaliiklusest.
 
Meie reisi lõpetas suurlinn Ho Chi Minh. Teel sinna külastasime ka hiiglaslike budhakujude parki, kus minu tähelepanu köitsid lisaks kujudele pottides kasvavad minipuud, bonsaid, mida selles piirkonnas kasvatati palju. Võiks endale koju ka mõne sellise tuua.
 
bonsaid
Ho Chi Minhi lähedal paiknesid Vietnami sõja aegsed koopa ja käiguvõrgustikud, mis olid muljetavaldavad. Kohalikud võitlejad rajasid mitmele erinevale sügavusele (3,6 ja 9m) ameerika pommitajate ja rasketehnika vastu käike, kus nad elasid ja varjusid ning kust nad ründasid ameeriklaste positsioone. Sissepääsud nendesse käikudesse oli hoolikalt maskeeritud ning käigud ise olid täis jubedaid lõkse ameeriklastele, mida kohalikud teadsid, kuid võõrsõdurid leidsid seal oma otsa. Just tänu sellisele partisanisõjale said vietnamlased ameeriklastest jagu. Minu arvamus vietnamlastest tõusis oluliselt ja arusaamine vietnami sõjast muutus kardinaalselt. Olles seal kaevikute juures teed joomas meenus mulle meie metsavendade tegevus ja koos Kaleviga sai lauldud Metsavendade laulu. Kõlas vägevalt.
 
Avaraks uuristatud käik, kuhu isegi mina sisse mahtusin
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.
 
Julgemad meist käisid ka ise käikudes ronimas, mis olid suurte eurooplaste jaoks avaramaks uuristatud. Mõned peenemad aga said katsuda sissepääsu tunnelitesse (video). Müts maha meie eaka reisikaaslase Tiia ees, kes lisaks Illarile otsustas ka sissepääsu proovida. Meie Kaleviga vaatasime aga kurvalt pealt, sest meiesugused tursked sellid oleks sinna auku kindlasti kinni jäänud.
 
Mina ja Kalev ooperiteatris
Reisi lõpetas ooperiteatri külastus. See oli vabatahtlik, mitte reisi programmis, kuid oleks olnud rumal seda võimalust kasutamata jätta. Valisin endale kõige parema rõdukoha ja nautisin etendust. Kahjuks seda filmida ei võinud, kuid fotosid enne ja pärast etendust sai tehtud mitmeid. Etendus oli super. Ooperit ei lauldud vaid oli hoopis tantsuetendus, mis mulle, vanale rahvatantsijale, meeldis palju rohkemgi kui ooper. Nende tantsudes jutustatavad lood olid väga hästi välja mängitud ning nägin seal elemente, mida veel kusagil polnud näinud.
 
Pärast tantsuetendust istusime Ho Chi Minhi peatänava ääres katusekohvikus ja nautisime häid alkoholivabasid kokteile ning vaatasime öömelu. Oli ilus hetk.
 
Meenutus sellest reisist, nendest hetkedest ja elamustest jäävad minu elu kaunistama.



Ooperiteater

pühapäev, 12. märts 2017

Kambodža Kuningriik



Järgmisena lendasime Luan Prabangist Siem Reab´i ehk Laosest Kambodža´sse.

Juba lennuväljal andis Kambodža meile esimese üllatuse. Passikontroll käis nii, et meie passid korjati hunnikusse ja viidi üle vaatamiseks ja viisa vormistamiseks ning kogu meie seltskond lihtsalt jalutas passikontrolli piirkonnast läbi - mitte keegi ei tundnud huvi meie nägude tuvastamise vastu. Kogu oma reisimise ajal pole veel kohanud sellist passikontrolli ... Passid saime tagasi alles esmaspäeval, sest sinna pandi lisaks ka Vietnami viisa.


Angkor Wat
Kui vaadata Kambodžas inimeste elujärge, siis on näha üllatav vastuolu. Paljud majad on väga lagunenud ja seisavad vaevalt püsti, kuid nende ees seisavad Lexused, Merzedesed ja Toyaota viimased mudelid. Linnapildis on liikluses tohutul hulgal rollereid ja mootorrattaid ning tuk-tuk´e ehk käruga mootorrataid. Nendega sõitmne oli päris huvitav. Majandus on pisut paremal järjel kui Laoses, kuid toimis enam-vähem samal pritsiibil - puudusid olulised maksud ja korruptsiooni oli palju. Põhiliseks majandusharuks oli tekstiilitööstus, sellele järgnesid turism ja põllumajandus.  Kuningal mingit olulist võimu pole. Riiki juhib peaminister. Kõikjal olid tohutu suured plakatid peaministri näoga ja valitsusasutused nägid väga uhked välja. Siiski on viimase peaministri ajal hakanud korropsioon vähenema ja Kambodža elujärg on jõudsalt muutumas.


ornamentidega kaunistatud müürid
Siem Reab´i lähedal on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Angkori piirkond, kus on suurel arvul hinduistlikke-budistlikke templeid. Selles piirkonnas oli 9-15 sajandil Khmeri impeeriumi pealinn. Neist suurim oli Višnu tempel Angkor Wat. Tai väed vallutasid 15 sajandil Angori ning linn jäeti maha ja see kasvas dzunglisse. Alles sadakond aastat tagasi leidsid prantsuse arheoloogid linna ja raiusid dzunglist välja ning taastasid seda erinevatel ajaperioodidel.  Templid olid kaunistatud arvukate ornamentidega.

Ämblik Angkoris
 Kohati tundus mulle, et negatiivseid ja kurjust väljendavaid ornamente oli rohkem kui positiivseid. Mõnedele meie grupi daamidele avaldasid templid nii tugevat mõju, et nad pidid kiiresti templi rüpest lahkuma. Mulle meeldisid eriti müüridel kasvavad puud
puud ja müürid
, mille juurestik oli kasvanud nii müüride peale kui sisse. Lisaks pildistasin hulgaliselt erinevaid loomi ja putukaid, kes mulle silma jäid.


Kalev piiramisrõngas
Omaette elamus oli ka templitesse sisenemine ja neist väljumine, sest tuli läbida kohalike müüjate kadalipp. Neist paljud olid lapsed ja noorukid, kes üritasid iga hinna eest maha müüa igasuguseid riideesemeid, postkaarte, kujukesi, maale ja muid mälestusesemeid.
Nende järjekindlus vääris tähelepanu - nad jälitasid turiste kuni bussideni ja möned hõikasid isegi bussiuksest sisse :"one dollaaaaaaaaaar" ... mis oli nii tüütav, et pidin korduvalt olema "kuri valge onu" ja nad ukselt minema saatma. Kui aga keegi turistidest midagi osatis, siis sai ta kohe ümbritsetud müüjatest kes pakkusid "one moooooore".


paat puu otsas näitab veetaset vihmaperioodil
Klimaatiliselt oli Kambodžas kaks aastaaega - kuiv periood ja vihmaperiood. Meie olime seal kuiva perioodi lõpuosas, sest juba märtsi lõpust algas vihmaperiood. Huvitav on teada, et vihmaperioodil tõusevad jõgede ja järvede veetasemed oluliselt. Eriti ekstreemne on Tonle Sapi järve piirkond kus järve suurus muutub kuni kolm korda ja vihmaperioodi lõpuosas uputab üle kogu ümbritseva ala.
Sellepärast on järve ümbritsevad hooned vaiadel

Vaiadel majad
ja inimesed on asunud elama ujuvasse külla (video), kus on oma kool, politseijaoskond, kirik, poed
Ujuv kirik
ja muud elamiseks vajalikud asutused. Kui järve tase tõuseb, pkseeritakse hooned kaldale lähemale ja veetaseme langedes tagasi järve keskossa. Selles külakeses elas üle 1800 elaniku. Neil olid ka oma ujuvad kanalad, kalafarmid, põllulapid, krokodillifarmid ja palju muud huvitavat.

Tagasiteel nägin ka suurt lootosepõldu ja sain maitsta lootoseõide vilju. Maitsesid nagu pähklid ...

 









Kambodža ajaloost on teada ka üks kohutav ajaperiood. Pol Pot´i juhtimisel hukkasid Punased khmeerid  aastatel 1975-79 kolmandiku Kambodža elanikest - 1,8-2 miljonit kambodžalast. Ja esmajärjekorras just õpetajad, arstid, teadlased ja teised haritlased.  Sellepärast polnudki sealmaal näha kuigi palju eakaid inimesi. Teiseks põhjuseks on loomulikult väga madal keskmine eluiga. Samas on madal keskmne eluiga tingitud arstide nappusest, sest ellu jäi kogu riigi peale vaid 50 arsti. Käisime ka Phnom Pehn´is vanglas
vangla
, kus piinati inimestelt välja tunnistusi selle kohta, et nad on välisriigi agendid. Seal näidati erinevaid piinamismeetodeid ja tohutul hulgal fotosid nii punastest khmeeridest kui nende poolt hukatutest.  Kambodža vabastasid punaste khmeeride terrorist vietnamlased, kes saatsid 1979 oma väed Kambodžasse ja kukutasid Pol Pot´i. Vaatamata tehtud inimsusevastastele tegudele ei mõistetud Pol Pot´i üle kohut ja ta elas rahulikult kõrge vanuseni ning sai isegi tunnustuse osaliseks.Vanglas juttu kuulates jäin mõtisklema selle üle, et ajaloo kirjeldamine on ikka väga tugevasti kinni selles, kes parajasti võimul on. Iga valitsus üritab näidata möödanikku sellises valguses nagu neile kasulik on. Nii mõnedki koledused saavad kas pehmema või värvikama lahenduse ning mitmeid asjaolusid kiputakse unustama.

laupäev, 11. märts 2017

Laose Demokraatlik Rahvavabariik.

 
Kui reisipisik on sisse tulnud, siis on tagajärjed oodatavad. Nii ma võtsingi vastu Janno ja Siret Seeder´i pakkumise minna koos nendega 22.02-06.03.2017 Laos - Kambodža - Vietnam ringreisile. Kogemused Seeder reisidega kulgemisest olid Hiina reisist olemas. Nendega ei pea karjas käima ja ainult ühes suunas vaatama. Lisaks saab veel teadmisi Feng Shui põhjal otsuste tegemisest ja juhtimisest ja ruumide kujundamisest ja paljust muust.
 
Esimese õhtu söömaaeg
Mekong. Teisel kaldal on Tai Kuningriik
Nii ma siis 22 veebruari hommikul istusingi lennukile koos teiste toredate inimestega ja lendasin Moskva kaudu Vientiane´sse, mis on Laose pealinnaks. Esimesed tunnid kulusid aklimatiseerumiseks, sest seal oli üle 25 kraadi sooja ja päike - päike - päike. Etterutates võib öelda, et kogu reisi jooksul sadas umbes neli piiska vihma ja sellegi võis poetada lind, kes minust üle lendas. Pärast paari templi külastamist saime nautida kohalikku elu-melu ja loomulikult kohalikke toite. Kala, mis oli püütud sealtsamast kõrvalasuvast Mekongi (tõlkes Emajõgi) jõest, maitses imeliselt. Minu toredad reisikaaslased Kalev, Volli, Anne, Sirli ja Kaja niisutasid kala kohaliku õllega "Lao beer", mille nad kiitsid väga hea olevat. Mina piirdusin nagu ikka karastusjookide ja mahlaga. Oli tore õhtu. Kalev käis veel öösel naabertoas elektrisi remonditöid tegemas, kuid mina lasin silma looja, sest viimati sai seda tehtud üle ööpäeva tagasi.
 
Järgmisel hommikul avastasin, et olin maganud sirbi ja vasaraga punalipu all, mis uhkelt lehvis hotelli sissepääsu juures. On ju Laos sotsialistlik riik. Kuigi viisnurkasid ja punalippe on arvukalt, on Laoses turumajandus, mingit meile nõukogude ajast tuntud plaanimajandust ega riiklikult fikseeritud hindasid pole.
Punalipu all
Kaubeldes saab hinna oluliselt (üle 30%-i) alla nii turul kui kauplustes. Huvitav on Laoses maksusüsteem - seda polegi. Riik saab oma toimimiseks raha riigifirmade kasumist ja maade rentimisest. Bürokraatia on võrreldes Euroopaga olematu. Pole ka tegevuslubasid ega asutustele esitatavaid nõudeid. Suurem osa rahast liigub kontrollimatult käest kätte ja korruptsioon on igal tasandil täiesti normaalne nähtus. Samas aga elu toimis ja seda täiesti demokraatlikult. Mõtisklesin pikalt selle üle. Kas meie riigikorraldus on ikka tõhus ja kust läheb piir ... just samal ajal arutati Eestis ministeeriumide piirarvu kaotamist, et saaks ikka vajadusel veel ministriportfelle juurde jaotada. Noooojah ...


Budism on Laoses vaatamata kommunistidele laialdaselt levinud. Templites oli usklikke külastajaid palju ning tänavapildis moodustasid buda mungad päris olulise osa liikujatest. Sisenedes templisse tuli jalanõud ukse taha jätta ja sees sai viirukite ja küünaldega Budhale austust avaldada. Budistlikke traditsioone kohtas igal pool. Pühakodade juures müüdi kujukesi, ikoone, viirukeid ja muid usuga seotud esemeid ning pakuti ka budistlikke rituaale - näiteks linnu vabastamist. Minu tore toakaaslane Kalev vabastas ka mitu lindu ja sai läbi selle palju õndsamaks. Mina praktilise inimesena mõtlesin sellele, kui hea ja taaskasutatav äri see on - püüad tänavalt linnud kinni, paned puuri ja müüd vabakslaskmise teenust ... pärast püüad jälle kinni, paned puuri ja nii edasi ja nii edasi. Keegi ei saa kahju ja raha tuleb. 
 
Kloostritel on Laose ühiskonnas väga tähtis roll. Nimelt on kooliharidus seal väga kallis ning sellest saavad osa vaid rikaste vanemate lapsed. Vaesematele on aga antud võimalus minna kloostrisse mungaks ning saada seal oma haridus. Seda kasutati sageli ning kloostrist tulnud mungad leidsid hiljem paljudes eluvaldkondades endale tegevust. Ka meie giid oli olnud lapsena kloostris ning sealt oma alushariduse saanud. Võibolla just tänu kloostritele ja usule on inimesed Laoses väga sõbralikud ja avatud. Selles riigis viibides ei tekkinud mitte kordagi tunnet, et keegi võiks ohustada minu turvalisust või vara.

Puskariaparaat
Ka puskariajamine on Laoses täiesti seaduslik. Mööda Mekongi jõge sõites põikasime sisse ka kohalikku pruulikotta ja paljud meie seltskonnast tegid väiksed napsud. Huvitav oli näha ka ussiviina, mida ma oma lapsepõlvest mäletan ka meil kasutatavat haiguste ravimiseks. Lisaks oli ka skorpioniviina ja muude mürgiste olevustega leotisi.
  
Laose loodus on väga maaliline. Mekongi jõgi, mäed, metsad ja aasad on veel puutumatud. Loodusvideo. Käisime maalilistes koobastes, kust avanes kaunis vaade jõele ja mägedele. Jõel olid kalurid ja kallastel loomad. Kahju, et polnud aega matkata selle maalilise loodusega maal. Pidasin isegi väiksestviisi plaani minna üheks päevaks üksi mägedesse matkama, kuid kahjuks jäi see tehnilistel põhjustel teostamata. See tähendab, et on põhjust minna Laosesse seljakotiga tagasi. Tahaks veel külastada mägirahvaid, kus on säilinud tsivilisatsioonist puutumatu külaelu ning nautida mägedes seiklemist.  
 
Õhtul tähistasime Eesti Vabariigi 99 sünnipäeva kiluvõileibade, Kalevi kommide, Viru Valge, Vana Tallinna ja musta leivaga. Nagu lisatud fotolt märkate, on laual ka kohalikke napse.
 
Järgmisel päeval lendasime Kambodžasse. Aga sellest juba järgmises osas ...
Eesti Vabariik 99 sünnipäev

esmaspäev, 26. detsember 2016

Jaapan 2011 - tsunami, maavärin ja muud jubedused

 
Sain 2011 aastal doktorandina võimaluse sõita Jaapanisse konverentsile Wood Culture and Science Kyotos. Kuna minu tütar oli tihedalt seotud Anime filmifestivaliga, siis oli ka tema sügav soov Jaapanisse sõita. Eks ma siis võtsin temagi kaasa. Saime vajalikud ööbimised Tokios ära broneeritud, konverentsile registreeritud, Japan Rail Passi ostetud ja muudki ettevalmistused tehtud. Lennupiletid saime Finnairist otse Helsinki - Tokyo ja elu näis lill ... kuid saatus oli otsustanud teisiti.
 
Alustasime oma reisi Tallinnast 11.märtsi varahommikul, kui lendasime Tallinnast Helsinkisse, et sealt edasi Tokyo lennule suunduda, kuid äkitselt märkasime, et see lend on edasi lükatud ja natukese aja pärast tühistatud. Uurisin asja ja sain teada, et Jaapanis on toimunud maavärin ning selle tulemusena tekkis tsunami ja ... Tokyo lennuväli on ajutiselt suletud. Närvilisi reisijaid oli peale meie veelgi. Läksin siis FinnaAiri boksi ja ootasin seal oma järjekorra ära ning palusin vaadata, kuidas ma ikka Jaapanisse lennata saan. Rääkisin olulisest konverentsist ja tähtsatest kohtumistest. Pärast pikka otsimist leiti meile lend Helsinkist Pekingi kaudu Osakasse. Loomulikult võtsin selle kohe vastu, sest meil oli ju Japan Rail Pass tellitud ja see tähendas rongiliiklus Jaapanis piiranguteta makstud. Helsinki lennujaamas toimus veel üks märkimisväärne õnnetus - nimelt läksid lennuki ootesaalis minu püksid tagumiku pealt pikalt lõhki ja kuna pagas oli juba ära antud, siis pidin katkisi pükse edaspidi liikudes varjama palituga. Täitsa Käsna-Kalle tunne oli ... püksid kärr katki.
 
Eine kahele Pekingis
Nii me istusimegi Tokyo lennuki asemel hoopis Pekingi lennukile. See lend kulges viperusteta ja nii me olimegi 12.märtsi õhtuks Pekingis ja einestasime lennuvälja kohvikus. Pärast paaritunnist ootamist saime Osaka lennuki peale ja peaselt olimegi Jaapanis. Kusjuures Jaapani piirivalves pidime tükk aega seletama, miks me ikka läbi Hiina sõitsime ja mida me Hiinas tegime. Jaapani-Hiina suhted on ikka pingelised.
 
Poeke hotelli lähedal
Shinkansen jaama saabumas
Osakas vahetasime RailPassi voucheri piletite vastu ja mina panin pagasiga saabunud kohvrist jalga uued püksid. Sõit läks edasi Tokyosse. Seal oli raudteejaamas tõeline segadus. Kuna vahepeal oli toimunud Fukushima tuumaelektrijaama katastroof, siis oli kogu linn viidud madalama energiataseme režiimile ja see tähendas, et paljud linnadevahelised ja linnalähirongid ei väljunud. Jaapanlased olid aga väga rahulikud ja distsiplineeritud, seisid kenasti pikkades-pikkades järjekordades ega ei paanitsenud üldse. Kui meil oleks midagi sellist olnud, oleks kõik kassade juures troppis oma õigust nõudmas. Rongid aga olid seal nii täis, et vagunisaatjad sõna otseses mõttes toppisid inimesi rongile, et uksed kinni läheksid. Nii me jõudsime läbi raskuste hotelli. Õhtul läksime veel poodi, et midagi hamba alla osta, kuid ... poeletid olid tühjad nagu meil nõuka ajal. Inimesed oli hädaolukorra tõttu kõvasti toitu kokku ostnud.
 
Fuji mägi
Saabus õhtu ja tänu hotellis olevale internetile saime tutvuda olukorraga riigis ehk vaatasime, kuhu on võimalik minna ja kuhu mitte. Konverentsini oli veel mõni päev aega ja selle otsustasime kasutada Jaapanit vaadates. Pärast tundidepikkust internetis surfamist oli selge, et põhja poole minna pole mõtet, sest seal on tsunamikatastroofi tõttu raudteed rivist väljas ja Fukushima katastroofi tõttu radiatsiooni tase kõrge. Otsustasime vaadata ringi Tokyos ja siis minna lõuna suunas. Kui lõpuks voodisse saime, siis oli uni kiire tulema. Aga ... saime vahest paar tundi tukastada, kui meid äratas tugev krigin ja imelik tunne, et kõik liigub. panin tule põlema ja kohkusime ära - seinad liikusid silmnähtavalt ja põrandki polnud eriti stabiilne. Oli toimumas maavärina järeltõuked, mis hiljem selgus, olid 6 magnituudised. Loomulikult pakkisime kiirelt oma kotid ja suundusin mööda treppe vastuvõttu, kus oli juba kogunenud ka teisi välismaalasi. Aga administraator seletas rahulikult, et minge oma tuppa, midagi ohtlikku pole. Eks ma siis läksingi tuppa tagasi, kuid und enam ei saanud, sest seinad liikusid ikka edasi. Kohe hommikul läksin vastuvõttu ja palusin meie tellimuse tühistada ning suundusin Osakasse viivale rongile Shinkansen, mis sõitis 350 km/h ... päris kiire. Lisan siia video sellest rongist. Teel Osakasse sõitsime mööda Fuji mäest,  mis kõrgus ähvardavalt raudtee lähedal.
 
Suur viljakuse sümbol, mida mehed läbi küla kandsid

viljakusejumal

Osakas saime läbi raskuste hotellitoa, sest meie polnud ainsad, kes Tokyost ja põhjapoolsetest piirkondadest lõuna poole pagesid. Osakas oli rahulik öösel magada. Minu tütrel oli valmis vaadatud üks Jaapani traditsiooniline pidustus, mida planeerisime külastada. Kahjuks auto rentimine ebaõnnestus, sest Jaapan ei tunnistanud meie juhiluba ja pidime ka sinna sõitma rongiga. Pidustused aga väärisid seda seiklust. Need olid nimelt kohalikud viljakuse pidustused.
Imelik oli mõelda, et Idarannikul hukkusid kümned tuhanded inimesed tsunami tagajärjel ja siin peetakse mõned päevad pärast seda pidu. Jaapanlastele on surm ja sünd hoopis teise tähendusega kui meil ... need on loomulikud sündmused ajavoolus. Seega pidustused toimusid täies mahus. Mehed vedasid viljakuse sümbolit, suurt puust peenist, läbi küla (video). Naised pidid seda katsuma ja siis said nad viljakaks. Selle peenise ees käis viljakusejumal, kes nägi naljakas välja (video). Järel aga kõndisid naised väikeste peenistega, mida samuti katsuti ja paitati (video). Rongkäigu kõrval liikusid aga mehed kandikutega, millel olid väikesed sake klaasikesed, mida külastajad said tasuta mekkida.

Väikesed viljakuse sümbolid, mida naised katsusid ja paitasid

Rongkäik lõppes suurel väljakul, kus toimus laat ja pidustused jätkusid. Mina kasutasin juhust ja sõin ühe mehise portsu kaheksajalapalle, mis alguses tundusid natuke võikad, kuid nendega harjus kiiresti (video pallide valmistamisest). Samuti nagu harjus pulkadega söömisega.
Kui näete fotodel ja videotel osade inimeste suude ees maske, siis teadke, et need pole mitte sellepärast, et nad ennast tolmu või saastuse eest kaitseksid, vaid hoopis teiste inimeste kaitsmiseks nende haiguse eest. Nimelt pannakse mask ette siis, kui oled haige (isegi väikese nohu või köha korral).

Traditsiooniline toit - kaheksajalapallid

Rahvariided on Jaapanis tavalised, neid ei kanta üksnes pidupäevade puhul, vaid tihti ka igapäevaselt. Seda eriti väiksemates asulates ja külades. Või kas neid siis üldse saabki rahvariieteks nimetada. Igapäevariided.
 


Puitarhitektuur Jaapanis

Kui jõudsime tagasi hotelli, ootas mind ees järgmine üllatus. Nimelt saabus E-mail, kus teatati konverentsi ärajäämisest. Lubati osalustasud tagasi maksta ja konverents uuesti korraldada augustis 2011. Seega oli olukord selline, et olin Jaapanis, konverentsi pole ja aega on rohkem kui planeeritud. Teisalt aga olukord on äärmiselt keeruline, sest loodukatastroofi järel on liiklemine raske. Otsustasime siiski veel neljaks päevaks jääda ja vahetasin lennukipiletid 20.märtsiks Osaka- Helsinki piletite vastu. Finnair oli väga sõbralik ja sain selle suurema vaevata tehtud.
 

Mina ja jaapanlannad.

Kyotos käisin ma siiski ära, sest see on väga kauni ja iidse puitarhitektuuriga linnake. Tutvusin seal nii kohalike hoonete kui jaapanlannadega, kes olid väga sõbralikud ja tutvustasid meile nii vaatamisväärsusi kui kultuuri. Insenerina huvitasid mind eriti Jaapani puitarhitektuuri eripärad - ühendussõlmed ja liited. Istusin tükk aega ja mõtisklesin, miks ja milleks küll selliseid moodustisi tehakse. Lõpuks taipasin - need sõlmed kannavad koormuse otse postile ka siis, kui tekivad maavärina tingimustes ekstsentrilisused. Super.
 
Eks neid seiklusi oli Jaapanis veelgi, kuid lõpetan siinkohal, sest muidu venib postitus liiga pikaks. Kui tagasi Eestis olin, siis pidin kirjutama mitu seletuskirja, et miks konverents ei toimunud ja  miks ma üldse Jaapanis käisin. Õnneks toetust tagasi ei küsitud. Järgmisena kirjutan Hiina reisist aastal 2012.
 
 
 
 
 

pühapäev, 25. detsember 2016

Vale passiga Saksamaal

 
Minu esimene reis Saksamaale toimus 1993 aastal, kui töötasin EstSteinis Tartu esinduse juhatajana. Sain tubli töö eest preemiareisi Leipzigi ehitusmessile koos teiste Eesti ettevõtjate ja ehitusjuhtidega. Pidi olema tšarterlend, mis viis meid otse sinna ja tagasi. Eelmisel õhtul enne väljalendu oli aga EstSteinis väike koosviibimine restoranis "Carina", mis hetkel kannab nime "Tuljak". Sõitsin sinna oma ametiautoga ja jätsin reisiasjad autosse, sest lend oli hommikul vara. Koosviibimine möödus mõnusalt - söödi, joodi ja peeti kõnesid, kuid kui ma autosse tagasi pöördusin sain külma dušši osaliseks ... minu kohver oli kadunud. Ega seal kohvris midagi erilist polnudki, mõned riided, hambahari ja pasta ning märkmik, kuid kohvri taskus oli ka minu verivärske Eesti pass.
 
Mõte hakkas kohe välgukiirul tööle - mida teha, hommikul lend välismaale ja passi pole. Rääkisin sellest oma ülemusele, kes ei osanud midagi arvata. Tegin avalduse politseile, kes võtsid asja teadmiseks ja pole mulle kuni tänaseni midagi teatanud. Siis meenus mulle, et mul on ju kodus nõukogudeaegne sinine tööpass, mis küll enam ei kehtinud, sest oli ju Eesti Vabariik vahepeal taasiseseisvunud. Tekkis lootus, et ehk saan sellega üle piiri. Viisa oli meil ju grupiviisa. Helistasin naisele, kes pani passi kiiresti bussi peale ja saatis mulle. Kella üheteistkümneks õhtul olin varustatud sinise passiga ning ostnud poest hambapasta ja harja, mille ma panin põuetaskusse. Kui ma õigesti mäletan, siis lennuk pidi väljuma pool seitse hommikul. Mina aga suundusin lennujaama juba kella nelja ajal, et kohaliku piirivalvega aru pidada.
Bundestagi hoone
 
Piirivalvur, kes lennujaamas viibis ei soovinud minu murest midagi kuulda. Temal polevat otsustusõigust. Palusin siis kutsuda vahetuse vanema, kes kuulas minu jutu ära ja suhtus minusse väga mõistvalt, kuid väitis, et ka temal pole õigust mind üle piiri lasta. "Kellel siis on?", küsisin mina. Ta nimetas mingi isiku nime, mida ma kahjuks ei mäleta, kuid see oli vist põhja piirkonna ülem või midagi sellist. Pika nurumise peale sain vahetuse vanema sinnamaale, et ta andis mulle selle isiku telefoninumbri. Kell oli siis viis hommikul. Helistasin sellele suurele ülemusele ja ta võttis unise häälega telefoni vastu. Rääkisin oma murejutu jälle ära. Ma ei tea, kas ta unise peaga üldse midagi aru sai, kuid ta palus anda telefoni vahetuse vanemale ja nagu ma hiljem selle jutust aru sain, lubati mind lennata.
 
Leipzigi lennujaamas oli mul jälle vesi ahjus, sest ma ei teadnud, kuidas sakslasest piirivalvur sellesse suhtub. Kuid ilmnes, et nad ei kontrollinudki grupiviisas toodud passi numbri vastavust esitatud dokumendi numbriga ja nii ma saingi messile. Tagasi tulles tekkis siiski korraks ärev olukord, kus piirivalvur siiski vaatas ka numbreid ja küsis midagi saksa keeles, kuid ma tegin lolli näo ja kehitasin õlgu ning pärast väikest mõttepausi lubas ta mind läbi. Saingi koju tagasi.
 
Eesti karu
Mingi Aafrika riigi karu
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Pärast seda reisi olen käinud veel palju-palju kordi Saksamaal ja ikka tuleb mulle meelde esimene reis sinna. Kirjutan lühidalt ka veel paarist sõidust Saksamaale. Üks meeldejääv oli aastal 2002, kui ma koos oma tulevase abikaasaga ja Aini-Liisiga käisime autoga Euroopaturneel. Siis põikasime sisse ka Berliini, kus oli parajasti näitus karudest, mille iga riik oli maalinud omalaadseks. Neid karusid oli seal sadu, pika otsimise peale leidsime ka Eesti karu üles. Lisan siia paar fotot. Tollest reisist jäi meelde veel mälestusmärk, kus oli vene tank. Vaatamata sellele, et vene armee tõi Berliini palju kannatusi ja purustusi, oli mälestusmärk kenasti hooldatud ja seal oli näha ka värskeid lõikel
 
 
Mina ja Uwe Noldt Vabaõhumuuseumis (foto Marike Laht)
 
Üks oluline sõit Saksamaale oli aastal 2009, kui külastasin COST programmi IE0601 “WoodCulther – Wood Science for Conservation of Cultural Heritage”, mille juhtivkomitee liige ma toona olin, raames Hamburgi konverentsi.  Just sellel konverentsil arutasime koos Uwe Noldti, Margarita Kisternaja, Ilze Irbe ja Guna Noldtiga Kishi külastamise võimalusi, millest hiljem sündis FaBBi projekti idee. Uwest ja Gunast said hiljem meie head peretuttavad, kellel käisime Saksamaal kogu perega külas. Hamburgis külastasin Johann Heinrich von Thünen Instituuti, kus oli üle kogu maailma erinevate puiduliikide näidised ja seda teadusasutust hinnatakse väga kõrgelt just puidu uuringute valdkonnas.
 
Olen Saksamaal  käinud veel paljudes linnades ning lõpetuseks tahaks teha ka väiksese kokkuvõtte minu arvamusest sellest riigist. Kõigepealt loomulikult meenub "saksa täpsus". Kui Uwel-Gunal konverentsi korraldamise ajal üks ajaplaan pisut nihkus, olid nad tublisti mures. Ka teistel reisidel oli näha, et täpne ajakasutus on Saksamaal oluline. Sakslaste õllelembus on kõigile teada, kui ma kord nende seltskonnas mainisin, et ma ei joo õlut, siis vaatasid mitmed mind kui pidalitõbist. On meelde jäänud ka üks negatiivne meenutus - seal suitsetatakse igal pool. Ehk on see tänaseks muutunud, kuid kõigi reiside ajal ma vältisin kohvikuid ja baare, sest need olid reeglina täis suitsetatud. Siiski on Saksamaast mälestus meeldiv, sakslased on hästi töökad ja pefektsionalistid - soovivad kõiki sooritusi maksimaliseerida.
 
 
 
 
 
 
 
 


 
 
 

reede, 23. detsember 2016

Uus-Meremaa 2008



Vaade Wellingtoni linnale
Wellingtoni jõudsime reede hilisõhtul. Kohalikku hostelisse jõudes arvasime, et nüüd saab kiirelt puhkama, kuid linnas toimuv ei lasknud uinuda. Tundus nagu oleks kogu Wellingtoni südalinn üks suur pidukoht. Tänavad ja baarid (mida oli seal arvukalt) olid puupüsti täis igas vanuses pidutsejaid. Kõige rohkem oli noori vanuses 16-25 aastat. Põhitegevus oli õllejoomine, suhtlemine väiksemates rühmades ja tantsimine, sest peaaegu igas baaris oli kas elav- või plaadimuusika, mis meelitas uusi külastajaid. Ringkäik linnas võttis päris mitu tundi ja juba laupäeva varahommikul õnnestus voodisse saada. Ärgates ja välja vaadates nägime ulatuslikke koristustöid, sest tänavad olid tõsiselt räämas pärast öist melu.


Aga meie (siin olin juba koos Tarbatu tantsijate ja Lindpriidega) tee viis pärast põgusat hommikusööki linnaga tutvuma ja selleks oli parim võimalus kõrgendikult vaadates. Sõita sai sinna raudteega ülesmäge, mis polnud mõeldud turistidele, vaid toimis nagu meil tramm, ainult sõitis päris suure nurga all sõidutades linnakodanikke mäkke ja tagasi. Ülevalt aga avanes kena vaade lahele ja linnale. Samast linnast rentisime seltskonnale ka autod (meid oli kokku 19 ja mahtusime koos kohvritega nelja autosse ja mikrobussi) ning alustasime teekonda mööda Uus-Meremaa põhjasaart Aucklandi. Mitte otse, ikka sinka-vonka, selleks et rohkem näha.
Algajate golfiharjutused


Meeleolukas õhtu Wanganuis
Esimene pikem peatus toimus Wanganuis, kus seadsime sisse end kohalikus spordiklubis ja tõttasime kohe edasi klubi juhi poole väikesele koosviibimisele. Klubi juht oli taani päritoluga ja tema kodu, kus koosviibimine (mis polnudki nii väike) toimus oli tõsine vaatamisväärsus. Lisaks kenasti kujundatud aiale kuulus hoone juurde tükike mägist maad, kuhu majaomanik oli rajanud 18 väljaga golfiplatsi. Tõsi, mitte just originaalmõõdus, kuid siiski väga huvitava ja vaheldusrohke, kus meiegi saime golfi harjutada. Pidu oli täiuslik, meeldivale õhtusöögile järgnes Lindpriide meeleolukas pillimäng, mis toimus nende vabast tahtest, oma lõbuks. Tagatipuks tõi majaperemees oma vanaema pärandatud lõõtsa välja ja koos meie muusikutega tehti ühine „Kolmnurkne müts” ära nagu nipsti.


Koos maoori lastega
Järgmisel päeval tõusid kõik hea tujuga. Plaanis oli pisike esinemine kohalikus maooride koolis. Kui olime rahvariided selga pannud ja sinna kohale jõudnud, siis selgus, et plaanitud ühe klassi asemel oli meid vaatama tulnud terve kool. Kõigepealt esitasid nad meile mitu maoorikeelset laulu koos liikumisega ja siis saabus meie esinemise kord. Sellist vastuvõttu polnud ma oma 24 aastase rahvatantsija staaži juures veel kogenud. Lapsed elasid igale meie liigutusele häälekalt ja elavalt kaasa ning see oli nii meeldiv, et saime sellest esinemisest oma heale meeleolule veelgi juurde. Lõpuks jäädvustasime ennast koos kohalikega ka fotole.

Muheda naeratusega kapten
Siis viis meid tee sadamasse, kus istusime tõelisele aurulaevale, mida söega köeti ja sõitsime mööda jõge mitu miili üles ning tagasi. Parimatel meist õnnestus isegi katlakütja abilisena töötada ja üks katlatäis sütt sisse kühveldada. Jõekallastel oli näha sellele piirkonnale iseloomulikke rohtunud mägesid, kus hulgaliselt lambaid kasvatati. Vahepeal puhus tuuleiil kogu suitsu reisiseltskonnale kaela, kes siis kiirelt põgenesid, kuid muhe laevakapten ainult muigas selle peale. 
 
Ookeanirõõmud musta liivaga rannal

Sõit laevaga võttis aega ainult mõned tunnid ja pärast saime sõita mereranda ning nautida seal ookeanilainete jõudu. Vesi oli nii soolane, et silmad kipitasid kaua aega pärast veeskäimist ja nahk oli kaetud soolakirmega. Aga lõbu oli ujumisest laialt. Siinkohal võiks veel mainida, et neil rannikutel oli must liiv, mida ka fotolt näete. Teisel pool saart aga oli rannikutel meile tuttav kollane liiv.

Jälle mägedes
Värskendus tehtud, sõitsime merelt mäele ehk külastasime üksikut mäetippu rannikul nimega Taranaki, mis oli ilmselgelt vulkaanilise päritoluga. Mäe järgi oli saanud nime kogu see piirkond.  Suure pingutuse tulemusena suutsime ronida umbes 1400 m kõrguseni (autod aitasid loomulikult meid juba 1100 peale), kuid edasi sealt polnud seekord võimalik minna, aeg piiras meid. Vaated olid imelised.

Kiirustama me pidime mäel seetõttu, et järgmine esinemine ootas järge. Seekord esinesime spordiklubis, kus kohalikud võimlemistüdrukud näitasi kõigepealt oma kava, siis meie tantsu ja muusikud tegid vahepalasid. Sündmust jäi meenutama grupifoto koos võimlejatega. Järgmistel päevadel sai sõidetud mööda rannikut, käidud mitu korda ujumas või õigemini lainetes hullamas. Vaadatud kuumaveeallikaid, kus muda mulksus kurjakuulutavalt, peesitatud lihtsalt kuuma päikese käes (teades, mis ilm Eestis oli…) ja nautides kohaliku looduse puutumata ilu.
Reisiseltskond jälle koos

Üks tore juhtum oli ikka veel. Juba sõidule tulles küttis meie reisijuht Ingrid üles emotsioone väitega, et Uus-Meremaal saab koos delfiinidega ujuda. Ning jõudes Taurangasse seda võimalust meile ka pakuti. Tõusime hommikul kell pool seitse ja kiirustasime mereranda. Seal jagati meile varustus – ülikond, lestad, maskid j.m.s. ning juhatati suurele kaatrile. Kõikide meeleolud olid haripunktis ja ootused suured. Kui olime sõitnud lahesopist välja mängis ilm meile väikese vingerpussi – ilus päikesepaiste asendus tugeva tuule ja vihmaga. Meeleolud polnud enam nii positiivsed, mitmed turistid laeval külastasid reelinguäärt ja rohelisi nägusid oli ka meie seltskonnas. Õnneks jäi rajupiirkond seljataha ja taevas selgines. Jõudsime piirkonda, kus delfiinid tavaliselt liiguvad. Kuid keda polnud, seda polnud. Mehed vaatasid murelike nägudega pikksilmast merd, paaditäis rahvast uuris ümbrust, kuid delfiine polnud. Üks pisike vaal näitas end paar korda, mitu lendkala noolis veekohal putukaid ja isegi hai seljauime oli märgatud, kuid delfiine polnud ja ei tulnudki. Tagasi sõites rääkisin laevakapteniga, kes näitas logiraamatust sissekandeid: eile kaks 30-st gruppi delfiine, üleeile 200-ne grupp, üleüleeile kolm 50-st gruppi … aga see oli väike lohutus, meie ei näinud ühtegi, rääkimata koos nendega ujumisest. Kuid nagu ikka, ei lasknud mina ega teisedki oma tujul sellest langeda ja reis jätkus.

Liikusime Auclandi poole edasi mööda mereranda, kus ikka harrastasime oma põhitegevust – lainetega võitlemist. Sain pildistatud ka väikesi krabisid, tavalisi jäneseid ja loomulikult loodust ennast. Kuni jõudsimegi märkamatult Aucklandi ja see tähistas meie Uus-Meremaa reisi lõppu. Seal istusime õhtul lennukisse ja sõitsime üle Brisbane ning Singapore Dubaisse. Kuna lend kulges maakera pöörlemisega samas suunas, siis öö oli lõputult pikk. Dubais saime Emirates´i lennufirma poolt kena lõunasöögi ja lendasime edasi Istambuli, kus veetsime öö imeodavas neljatärnihotellis ja see pani meie reisile ilusa punkti. Hommikul sõitsime Riiga ja sealt bussiga koju Tartusse. Oli reis, mida saab kaua kaua mäletada. Mõisted suur-väike, lähedal-kaugel ja ilus ning väga ilus said absoluutselt uue tähenduse.