esmaspäev, 6. juuni 2016

Tuulevaikne ninasarvikute päev

 
 
Nagu ikka kell viis üles ja Krügeri poole kimama. Kohale jõudsin seekord enne avamist, sest läksin sisse Malalane väravast. Tänane ilm oli tuulevaikne või siis tuulevaiksem kui eile ja sellepärast pole vaja tehtud videotel enam häält välja lülitada. Oli soe ja päikesepaisteline ja sellepärast kadusid loomad umbes kümne paiku varjupaikadesse ja tulid jälle välja kahe ajal. Igal juhul oli tore päev.

Varahommikune kohtumine hüäänidega

Ninasarvik rohtu söömas

Kohe kui sisse sõitsin ja kruusateele keerasin, sain jaole kolmele hüäänile, kes vist jahiretkelt hommikul täis kõhuga kodu poole lonkisid ja oma territooriumi kontrollisid. Selle sain ka videosse. Oli hommikuhämarus veel ja sellepärast on video natuke tume. Kuna hüäänid olid autost umbes kolme meetri kaugusel, siis vaatasin filmimiseks akent avades nende suurust ja mõtlesin, kas pea mahub aknast sisse või mitte. Kuid hüäänid olid rahulikud, tegid oma toimingud ära ja liikusid edasi. Ainult üks vaatas kaua aega autot ja mind - ju mõtles, et kes ma olen ja miks ma siin olen. Mulle selline algus meeldis ja sõitsin rahulikult edasi. Üsna pea jõudsin järele ühele teisele autole, mille juht innukalt midagi paremal pildistas. Sõitsin lähemale ja nägin tervet karja ninasarvikuid rahulikult rohtu söömas. Sõitsin pisut edasi ja jäin ka ninasarvikuid filmima. Üks neist, kõige suurem, hakkas rohtu süües aina minu auto poole tulema - muudkui tuleb ja tuleb ning mulle meenub tahes tahtmata üks video, kus ninasarvik autot ründas (muideks Krügeris). Kuid see ninasarvik ei pööranud mulle mingit tähelepanu ja sain ta kahe meetri pealt linti (video). Isegi rohu söömise hääl kostis selgesti filmis ära. Vaadake ja kuulake ise. Kui aga kari lähemale tuli nägin ka pojaga emaninasarvikut ja siis pidasime koos teise autoga õigemaks ära sõita, sest just emad pidid poegade kaitseks ründama. Hiljem kogesin seda ka oma nahal, kuid sellest pärastpoole.
 

Mingid linnud

Vahepeal tegelesin linnuvaatlusega, sest tee ääres oli liikumas pesakond mingeid linde, kelle nime ma kindlaks teha ei osanud. Tegid nad väga imelikku häält ja siblisid rohus. Natukese aja pärast aga nägin kolme tohutu suurt papagoi moodi kõndivat lindu. No ikka meie kalkunist suuremad. Ei saanudki teada, kas nad lennata ka oskasid, sest nad kadusid kiiresti puude vahele. Salvestasin mõned linnuhääled linti, kodus hea ornitoloogidelt järele pärida, mis lindudega on tegemist. Linde oli Krügeris samuti massiliselt ja palju erinevaid liike, kuid kahjuks ei jätkunud nende jaoks enam silmi.
 
Järgmisena üritasin ühte suurt sõralist kaadrisse saada, kuid ta liikus kiiresti metsa ja ei tulnud kõige parem foto. Pärast aga sain tervelt pool tundi veeta sama liigi esindajatega ning salvestasin nende tegevuse kaamerasse. Rohusööjaid oli ka tänasel päeval palju, ikka ja jälle jooksis mõni kari üle tee või näkitses rohtu kusagil võpsikus. Lõpuks hakkasid nad juba ära tüütama ja ei viitsinud iga karja puhul segi autot kinni pidada. Kuid nagu ma enne kirjutasin kadusid kella kümne paiku loomad vaateväljalt ja kui olin üle poole tunni tulutult loomi otsinud, siis otsustasin ka ise teha väikse lõunauinaku. Pidasin auto tee ääres kinni, tegin aknad natuke lahti, et värsket õhku tuleks, ja lasin istme lamamisasendsse. Umbes minuti paari pärast juba magasin. Ärkasin mingi auto heli peale, mis mööda sõitis ja vaatasin kella, olin maganud terve tunni. Mõtlesin, et mida edasi teha, kui nägin samas auto juures ninasarvikuid - jälle. Mis seal siis ikka, sain jälle mõned võtted tehtud.
 
Nirgisarnane loom
Kogu aeg olid suured loomad minu tähelepanu köitnud ja hakkasin väikesi loomi otsima, sest kindlasti on ka neid palju. Esmalt silmasin sisalikke, kes olid umbes sõrmepikkused ja jooksid käbedasti üle tee. Siis aga nägin ühte nirgisarnast olevust, kes oligi umbes nirgi suurune ja jõllitas mind liikumatult. Minna jõllitasin vastu ja tegin ka mõned fotod. Kuna ta ei kavatsenudki ära minna, siis tegin veel mõned filmid ja siis jälle fotod. Kuid kui hakkasin käele mugavamat asendit otsima muutus ta liikumatu poos väga liikuvaks ja loom kadus ühe hetkega. Edasi sõites juhtusin jälle üksiku ninasarviku peale, kes rahulikult pikutas. Aga ta oli nii suur, et torkas ümbritsevas selgesti silma. Tõsine ninasarvikute päev - huvitav, eile ei näinud ühtegi.
 

Tüügasseaisa

Edasi veetsin oma tund aega jõehobude ja tüügassigade perekonna seltsis jõekaldal. Olin sõitmisest tüdinenud ja kui soovid, et loomad tuleks sinu juurde, mitte vastupidi, siis tuleb veekogu äärde minna ja mina sõitsingi Krokodilli jõe äärde. Kahjuks krokodille ma ei täheldanud, kuid jõehobud oli kohal ja tegelesid oma igapäevaste asjadega - kes mõnules vees, nii et ainlt kõrvad ja silmad näha olid, kes sõi rohtu, kes jalutas niisama. Eile juba fimisin neid pikalt, sellepärast jõehobudele erilist tähelepanu ei pööranud. Nii nagu ka sõralistele, kes jooma tulid. Alles siis, kui jõe äärde tuli tüügassigade perekond, hakkasin kiiresti pildistama ja filmima (vaata video). See oli päris mõnus vaatepilt, eriti isasiga. Nii see aeg kulus ja õhtu hakkas kätte jõudma. Asusin värava poole teele. Umbes kümme kilomeetrit enne väravat märkasin autosid kahel pool orgu seismas ja orus elevandikarja liikumas. Kuna olin eile piisavalt elevante filminud, siis sõitsi tasakesi orgu sisse ja liikusin tasa-tasa elevandikarjast mööda. Just karja keskel oli emaelevant pojaga. Kui tema kohale jõudsin, tegi ta äkki väga koledat puhisevat häält ja hakkas kiiresti minu poole liikuma. Oh sa poiss kui kiiresti minu jalg gaasipedaalile läks ja auto lausa hüppas kiiremini liikuma (õnneks oli madal käik sees ja ei pidanud vasaku käega käiguvahetust tegema). Õnneks polnud mul kaamerat käes ja miski ei takistanud mind roolimast. Kinni pidasin alles teisel orunõlval teiste ootavate autode juures. Kõige lähemal viibiva auto juht ütles mulle inglise keeles: " That was close!". Alles siis sain aru kui ohtliku olukorra ma üle olin elanud, mitte endale, vaid pigem autole ohtliku. Sest elevant oleks autot kõvasti mõlkinud, kui oleks kätte saanud. Edaspidi tean, et enne suurte loomade lähedale minekut mõelge ja veenduge et poegadega emasloomi poleks. Jääb meelde küll.
 
Jätsin Krügeri rahvuspargiga selleks korraks hüvasti ja sõtsin tagasi La Roca külalistemajja. Siia lõppu sobib eilne foto päikeseloojangust. Homme lähen Svaasimaale ja nüüd hakkan uurima kuhu täpsemalt.
 
 


 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar