esmaspäev, 26. detsember 2016

Jaapan 2011 - tsunami, maavärin ja muud jubedused

 
Sain 2011 aastal doktorandina võimaluse sõita Jaapanisse konverentsile Wood Culture and Science Kyotos. Kuna minu tütar oli tihedalt seotud Anime filmifestivaliga, siis oli ka tema sügav soov Jaapanisse sõita. Eks ma siis võtsin temagi kaasa. Saime vajalikud ööbimised Tokios ära broneeritud, konverentsile registreeritud, Japan Rail Passi ostetud ja muudki ettevalmistused tehtud. Lennupiletid saime Finnairist otse Helsinki - Tokyo ja elu näis lill ... kuid saatus oli otsustanud teisiti.
 
Alustasime oma reisi Tallinnast 11.märtsi varahommikul, kui lendasime Tallinnast Helsinkisse, et sealt edasi Tokyo lennule suunduda, kuid äkitselt märkasime, et see lend on edasi lükatud ja natukese aja pärast tühistatud. Uurisin asja ja sain teada, et Jaapanis on toimunud maavärin ning selle tulemusena tekkis tsunami ja ... Tokyo lennuväli on ajutiselt suletud. Närvilisi reisijaid oli peale meie veelgi. Läksin siis FinnaAiri boksi ja ootasin seal oma järjekorra ära ning palusin vaadata, kuidas ma ikka Jaapanisse lennata saan. Rääkisin olulisest konverentsist ja tähtsatest kohtumistest. Pärast pikka otsimist leiti meile lend Helsinkist Pekingi kaudu Osakasse. Loomulikult võtsin selle kohe vastu, sest meil oli ju Japan Rail Pass tellitud ja see tähendas rongiliiklus Jaapanis piiranguteta makstud. Helsinki lennujaamas toimus veel üks märkimisväärne õnnetus - nimelt läksid lennuki ootesaalis minu püksid tagumiku pealt pikalt lõhki ja kuna pagas oli juba ära antud, siis pidin katkisi pükse edaspidi liikudes varjama palituga. Täitsa Käsna-Kalle tunne oli ... püksid kärr katki.
 
Eine kahele Pekingis
Nii me istusimegi Tokyo lennuki asemel hoopis Pekingi lennukile. See lend kulges viperusteta ja nii me olimegi 12.märtsi õhtuks Pekingis ja einestasime lennuvälja kohvikus. Pärast paaritunnist ootamist saime Osaka lennuki peale ja peaselt olimegi Jaapanis. Kusjuures Jaapani piirivalves pidime tükk aega seletama, miks me ikka läbi Hiina sõitsime ja mida me Hiinas tegime. Jaapani-Hiina suhted on ikka pingelised.
 
Poeke hotelli lähedal
Shinkansen jaama saabumas
Osakas vahetasime RailPassi voucheri piletite vastu ja mina panin pagasiga saabunud kohvrist jalga uued püksid. Sõit läks edasi Tokyosse. Seal oli raudteejaamas tõeline segadus. Kuna vahepeal oli toimunud Fukushima tuumaelektrijaama katastroof, siis oli kogu linn viidud madalama energiataseme režiimile ja see tähendas, et paljud linnadevahelised ja linnalähirongid ei väljunud. Jaapanlased olid aga väga rahulikud ja distsiplineeritud, seisid kenasti pikkades-pikkades järjekordades ega ei paanitsenud üldse. Kui meil oleks midagi sellist olnud, oleks kõik kassade juures troppis oma õigust nõudmas. Rongid aga olid seal nii täis, et vagunisaatjad sõna otseses mõttes toppisid inimesi rongile, et uksed kinni läheksid. Nii me jõudsime läbi raskuste hotelli. Õhtul läksime veel poodi, et midagi hamba alla osta, kuid ... poeletid olid tühjad nagu meil nõuka ajal. Inimesed oli hädaolukorra tõttu kõvasti toitu kokku ostnud.
 
Fuji mägi
Saabus õhtu ja tänu hotellis olevale internetile saime tutvuda olukorraga riigis ehk vaatasime, kuhu on võimalik minna ja kuhu mitte. Konverentsini oli veel mõni päev aega ja selle otsustasime kasutada Jaapanit vaadates. Pärast tundidepikkust internetis surfamist oli selge, et põhja poole minna pole mõtet, sest seal on tsunamikatastroofi tõttu raudteed rivist väljas ja Fukushima katastroofi tõttu radiatsiooni tase kõrge. Otsustasime vaadata ringi Tokyos ja siis minna lõuna suunas. Kui lõpuks voodisse saime, siis oli uni kiire tulema. Aga ... saime vahest paar tundi tukastada, kui meid äratas tugev krigin ja imelik tunne, et kõik liigub. panin tule põlema ja kohkusime ära - seinad liikusid silmnähtavalt ja põrandki polnud eriti stabiilne. Oli toimumas maavärina järeltõuked, mis hiljem selgus, olid 6 magnituudised. Loomulikult pakkisime kiirelt oma kotid ja suundusin mööda treppe vastuvõttu, kus oli juba kogunenud ka teisi välismaalasi. Aga administraator seletas rahulikult, et minge oma tuppa, midagi ohtlikku pole. Eks ma siis läksingi tuppa tagasi, kuid und enam ei saanud, sest seinad liikusid ikka edasi. Kohe hommikul läksin vastuvõttu ja palusin meie tellimuse tühistada ning suundusin Osakasse viivale rongile Shinkansen, mis sõitis 350 km/h ... päris kiire. Lisan siia video sellest rongist. Teel Osakasse sõitsime mööda Fuji mäest,  mis kõrgus ähvardavalt raudtee lähedal.
 
Suur viljakuse sümbol, mida mehed läbi küla kandsid

viljakusejumal

Osakas saime läbi raskuste hotellitoa, sest meie polnud ainsad, kes Tokyost ja põhjapoolsetest piirkondadest lõuna poole pagesid. Osakas oli rahulik öösel magada. Minu tütrel oli valmis vaadatud üks Jaapani traditsiooniline pidustus, mida planeerisime külastada. Kahjuks auto rentimine ebaõnnestus, sest Jaapan ei tunnistanud meie juhiluba ja pidime ka sinna sõitma rongiga. Pidustused aga väärisid seda seiklust. Need olid nimelt kohalikud viljakuse pidustused.
Imelik oli mõelda, et Idarannikul hukkusid kümned tuhanded inimesed tsunami tagajärjel ja siin peetakse mõned päevad pärast seda pidu. Jaapanlastele on surm ja sünd hoopis teise tähendusega kui meil ... need on loomulikud sündmused ajavoolus. Seega pidustused toimusid täies mahus. Mehed vedasid viljakuse sümbolit, suurt puust peenist, läbi küla (video). Naised pidid seda katsuma ja siis said nad viljakaks. Selle peenise ees käis viljakusejumal, kes nägi naljakas välja (video). Järel aga kõndisid naised väikeste peenistega, mida samuti katsuti ja paitati (video). Rongkäigu kõrval liikusid aga mehed kandikutega, millel olid väikesed sake klaasikesed, mida külastajad said tasuta mekkida.

Väikesed viljakuse sümbolid, mida naised katsusid ja paitasid

Rongkäik lõppes suurel väljakul, kus toimus laat ja pidustused jätkusid. Mina kasutasin juhust ja sõin ühe mehise portsu kaheksajalapalle, mis alguses tundusid natuke võikad, kuid nendega harjus kiiresti (video pallide valmistamisest). Samuti nagu harjus pulkadega söömisega.
Kui näete fotodel ja videotel osade inimeste suude ees maske, siis teadke, et need pole mitte sellepärast, et nad ennast tolmu või saastuse eest kaitseksid, vaid hoopis teiste inimeste kaitsmiseks nende haiguse eest. Nimelt pannakse mask ette siis, kui oled haige (isegi väikese nohu või köha korral).

Traditsiooniline toit - kaheksajalapallid

Rahvariided on Jaapanis tavalised, neid ei kanta üksnes pidupäevade puhul, vaid tihti ka igapäevaselt. Seda eriti väiksemates asulates ja külades. Või kas neid siis üldse saabki rahvariieteks nimetada. Igapäevariided.
 


Puitarhitektuur Jaapanis

Kui jõudsime tagasi hotelli, ootas mind ees järgmine üllatus. Nimelt saabus E-mail, kus teatati konverentsi ärajäämisest. Lubati osalustasud tagasi maksta ja konverents uuesti korraldada augustis 2011. Seega oli olukord selline, et olin Jaapanis, konverentsi pole ja aega on rohkem kui planeeritud. Teisalt aga olukord on äärmiselt keeruline, sest loodukatastroofi järel on liiklemine raske. Otsustasime siiski veel neljaks päevaks jääda ja vahetasin lennukipiletid 20.märtsiks Osaka- Helsinki piletite vastu. Finnair oli väga sõbralik ja sain selle suurema vaevata tehtud.
 

Mina ja jaapanlannad.

Kyotos käisin ma siiski ära, sest see on väga kauni ja iidse puitarhitektuuriga linnake. Tutvusin seal nii kohalike hoonete kui jaapanlannadega, kes olid väga sõbralikud ja tutvustasid meile nii vaatamisväärsusi kui kultuuri. Insenerina huvitasid mind eriti Jaapani puitarhitektuuri eripärad - ühendussõlmed ja liited. Istusin tükk aega ja mõtisklesin, miks ja milleks küll selliseid moodustisi tehakse. Lõpuks taipasin - need sõlmed kannavad koormuse otse postile ka siis, kui tekivad maavärina tingimustes ekstsentrilisused. Super.
 
Eks neid seiklusi oli Jaapanis veelgi, kuid lõpetan siinkohal, sest muidu venib postitus liiga pikaks. Kui tagasi Eestis olin, siis pidin kirjutama mitu seletuskirja, et miks konverents ei toimunud ja  miks ma üldse Jaapanis käisin. Õnneks toetust tagasi ei küsitud. Järgmisena kirjutan Hiina reisist aastal 2012.
 
 
 
 
 

pühapäev, 25. detsember 2016

Vale passiga Saksamaal

 
Minu esimene reis Saksamaale toimus 1993 aastal, kui töötasin EstSteinis Tartu esinduse juhatajana. Sain tubli töö eest preemiareisi Leipzigi ehitusmessile koos teiste Eesti ettevõtjate ja ehitusjuhtidega. Pidi olema tšarterlend, mis viis meid otse sinna ja tagasi. Eelmisel õhtul enne väljalendu oli aga EstSteinis väike koosviibimine restoranis "Carina", mis hetkel kannab nime "Tuljak". Sõitsin sinna oma ametiautoga ja jätsin reisiasjad autosse, sest lend oli hommikul vara. Koosviibimine möödus mõnusalt - söödi, joodi ja peeti kõnesid, kuid kui ma autosse tagasi pöördusin sain külma dušši osaliseks ... minu kohver oli kadunud. Ega seal kohvris midagi erilist polnudki, mõned riided, hambahari ja pasta ning märkmik, kuid kohvri taskus oli ka minu verivärske Eesti pass.
 
Mõte hakkas kohe välgukiirul tööle - mida teha, hommikul lend välismaale ja passi pole. Rääkisin sellest oma ülemusele, kes ei osanud midagi arvata. Tegin avalduse politseile, kes võtsid asja teadmiseks ja pole mulle kuni tänaseni midagi teatanud. Siis meenus mulle, et mul on ju kodus nõukogudeaegne sinine tööpass, mis küll enam ei kehtinud, sest oli ju Eesti Vabariik vahepeal taasiseseisvunud. Tekkis lootus, et ehk saan sellega üle piiri. Viisa oli meil ju grupiviisa. Helistasin naisele, kes pani passi kiiresti bussi peale ja saatis mulle. Kella üheteistkümneks õhtul olin varustatud sinise passiga ning ostnud poest hambapasta ja harja, mille ma panin põuetaskusse. Kui ma õigesti mäletan, siis lennuk pidi väljuma pool seitse hommikul. Mina aga suundusin lennujaama juba kella nelja ajal, et kohaliku piirivalvega aru pidada.
Bundestagi hoone
 
Piirivalvur, kes lennujaamas viibis ei soovinud minu murest midagi kuulda. Temal polevat otsustusõigust. Palusin siis kutsuda vahetuse vanema, kes kuulas minu jutu ära ja suhtus minusse väga mõistvalt, kuid väitis, et ka temal pole õigust mind üle piiri lasta. "Kellel siis on?", küsisin mina. Ta nimetas mingi isiku nime, mida ma kahjuks ei mäleta, kuid see oli vist põhja piirkonna ülem või midagi sellist. Pika nurumise peale sain vahetuse vanema sinnamaale, et ta andis mulle selle isiku telefoninumbri. Kell oli siis viis hommikul. Helistasin sellele suurele ülemusele ja ta võttis unise häälega telefoni vastu. Rääkisin oma murejutu jälle ära. Ma ei tea, kas ta unise peaga üldse midagi aru sai, kuid ta palus anda telefoni vahetuse vanemale ja nagu ma hiljem selle jutust aru sain, lubati mind lennata.
 
Leipzigi lennujaamas oli mul jälle vesi ahjus, sest ma ei teadnud, kuidas sakslasest piirivalvur sellesse suhtub. Kuid ilmnes, et nad ei kontrollinudki grupiviisas toodud passi numbri vastavust esitatud dokumendi numbriga ja nii ma saingi messile. Tagasi tulles tekkis siiski korraks ärev olukord, kus piirivalvur siiski vaatas ka numbreid ja küsis midagi saksa keeles, kuid ma tegin lolli näo ja kehitasin õlgu ning pärast väikest mõttepausi lubas ta mind läbi. Saingi koju tagasi.
 
Eesti karu
Mingi Aafrika riigi karu
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Pärast seda reisi olen käinud veel palju-palju kordi Saksamaal ja ikka tuleb mulle meelde esimene reis sinna. Kirjutan lühidalt ka veel paarist sõidust Saksamaale. Üks meeldejääv oli aastal 2002, kui ma koos oma tulevase abikaasaga ja Aini-Liisiga käisime autoga Euroopaturneel. Siis põikasime sisse ka Berliini, kus oli parajasti näitus karudest, mille iga riik oli maalinud omalaadseks. Neid karusid oli seal sadu, pika otsimise peale leidsime ka Eesti karu üles. Lisan siia paar fotot. Tollest reisist jäi meelde veel mälestusmärk, kus oli vene tank. Vaatamata sellele, et vene armee tõi Berliini palju kannatusi ja purustusi, oli mälestusmärk kenasti hooldatud ja seal oli näha ka värskeid lõikel
 
 
Mina ja Uwe Noldt Vabaõhumuuseumis (foto Marike Laht)
 
Üks oluline sõit Saksamaale oli aastal 2009, kui külastasin COST programmi IE0601 “WoodCulther – Wood Science for Conservation of Cultural Heritage”, mille juhtivkomitee liige ma toona olin, raames Hamburgi konverentsi.  Just sellel konverentsil arutasime koos Uwe Noldti, Margarita Kisternaja, Ilze Irbe ja Guna Noldtiga Kishi külastamise võimalusi, millest hiljem sündis FaBBi projekti idee. Uwest ja Gunast said hiljem meie head peretuttavad, kellel käisime Saksamaal kogu perega külas. Hamburgis külastasin Johann Heinrich von Thünen Instituuti, kus oli üle kogu maailma erinevate puiduliikide näidised ja seda teadusasutust hinnatakse väga kõrgelt just puidu uuringute valdkonnas.
 
Olen Saksamaal  käinud veel paljudes linnades ning lõpetuseks tahaks teha ka väiksese kokkuvõtte minu arvamusest sellest riigist. Kõigepealt loomulikult meenub "saksa täpsus". Kui Uwel-Gunal konverentsi korraldamise ajal üks ajaplaan pisut nihkus, olid nad tublisti mures. Ka teistel reisidel oli näha, et täpne ajakasutus on Saksamaal oluline. Sakslaste õllelembus on kõigile teada, kui ma kord nende seltskonnas mainisin, et ma ei joo õlut, siis vaatasid mitmed mind kui pidalitõbist. On meelde jäänud ka üks negatiivne meenutus - seal suitsetatakse igal pool. Ehk on see tänaseks muutunud, kuid kõigi reiside ajal ma vältisin kohvikuid ja baare, sest need olid reeglina täis suitsetatud. Siiski on Saksamaast mälestus meeldiv, sakslased on hästi töökad ja pefektsionalistid - soovivad kõiki sooritusi maksimaliseerida.
 
 
 
 
 
 
 
 


 
 
 

reede, 23. detsember 2016

Uus-Meremaa 2008



Vaade Wellingtoni linnale
Wellingtoni jõudsime reede hilisõhtul. Kohalikku hostelisse jõudes arvasime, et nüüd saab kiirelt puhkama, kuid linnas toimuv ei lasknud uinuda. Tundus nagu oleks kogu Wellingtoni südalinn üks suur pidukoht. Tänavad ja baarid (mida oli seal arvukalt) olid puupüsti täis igas vanuses pidutsejaid. Kõige rohkem oli noori vanuses 16-25 aastat. Põhitegevus oli õllejoomine, suhtlemine väiksemates rühmades ja tantsimine, sest peaaegu igas baaris oli kas elav- või plaadimuusika, mis meelitas uusi külastajaid. Ringkäik linnas võttis päris mitu tundi ja juba laupäeva varahommikul õnnestus voodisse saada. Ärgates ja välja vaadates nägime ulatuslikke koristustöid, sest tänavad olid tõsiselt räämas pärast öist melu.


Aga meie (siin olin juba koos Tarbatu tantsijate ja Lindpriidega) tee viis pärast põgusat hommikusööki linnaga tutvuma ja selleks oli parim võimalus kõrgendikult vaadates. Sõita sai sinna raudteega ülesmäge, mis polnud mõeldud turistidele, vaid toimis nagu meil tramm, ainult sõitis päris suure nurga all sõidutades linnakodanikke mäkke ja tagasi. Ülevalt aga avanes kena vaade lahele ja linnale. Samast linnast rentisime seltskonnale ka autod (meid oli kokku 19 ja mahtusime koos kohvritega nelja autosse ja mikrobussi) ning alustasime teekonda mööda Uus-Meremaa põhjasaart Aucklandi. Mitte otse, ikka sinka-vonka, selleks et rohkem näha.
Algajate golfiharjutused


Meeleolukas õhtu Wanganuis
Esimene pikem peatus toimus Wanganuis, kus seadsime sisse end kohalikus spordiklubis ja tõttasime kohe edasi klubi juhi poole väikesele koosviibimisele. Klubi juht oli taani päritoluga ja tema kodu, kus koosviibimine (mis polnudki nii väike) toimus oli tõsine vaatamisväärsus. Lisaks kenasti kujundatud aiale kuulus hoone juurde tükike mägist maad, kuhu majaomanik oli rajanud 18 väljaga golfiplatsi. Tõsi, mitte just originaalmõõdus, kuid siiski väga huvitava ja vaheldusrohke, kus meiegi saime golfi harjutada. Pidu oli täiuslik, meeldivale õhtusöögile järgnes Lindpriide meeleolukas pillimäng, mis toimus nende vabast tahtest, oma lõbuks. Tagatipuks tõi majaperemees oma vanaema pärandatud lõõtsa välja ja koos meie muusikutega tehti ühine „Kolmnurkne müts” ära nagu nipsti.


Koos maoori lastega
Järgmisel päeval tõusid kõik hea tujuga. Plaanis oli pisike esinemine kohalikus maooride koolis. Kui olime rahvariided selga pannud ja sinna kohale jõudnud, siis selgus, et plaanitud ühe klassi asemel oli meid vaatama tulnud terve kool. Kõigepealt esitasid nad meile mitu maoorikeelset laulu koos liikumisega ja siis saabus meie esinemise kord. Sellist vastuvõttu polnud ma oma 24 aastase rahvatantsija staaži juures veel kogenud. Lapsed elasid igale meie liigutusele häälekalt ja elavalt kaasa ning see oli nii meeldiv, et saime sellest esinemisest oma heale meeleolule veelgi juurde. Lõpuks jäädvustasime ennast koos kohalikega ka fotole.

Muheda naeratusega kapten
Siis viis meid tee sadamasse, kus istusime tõelisele aurulaevale, mida söega köeti ja sõitsime mööda jõge mitu miili üles ning tagasi. Parimatel meist õnnestus isegi katlakütja abilisena töötada ja üks katlatäis sütt sisse kühveldada. Jõekallastel oli näha sellele piirkonnale iseloomulikke rohtunud mägesid, kus hulgaliselt lambaid kasvatati. Vahepeal puhus tuuleiil kogu suitsu reisiseltskonnale kaela, kes siis kiirelt põgenesid, kuid muhe laevakapten ainult muigas selle peale. 
 
Ookeanirõõmud musta liivaga rannal

Sõit laevaga võttis aega ainult mõned tunnid ja pärast saime sõita mereranda ning nautida seal ookeanilainete jõudu. Vesi oli nii soolane, et silmad kipitasid kaua aega pärast veeskäimist ja nahk oli kaetud soolakirmega. Aga lõbu oli ujumisest laialt. Siinkohal võiks veel mainida, et neil rannikutel oli must liiv, mida ka fotolt näete. Teisel pool saart aga oli rannikutel meile tuttav kollane liiv.

Jälle mägedes
Värskendus tehtud, sõitsime merelt mäele ehk külastasime üksikut mäetippu rannikul nimega Taranaki, mis oli ilmselgelt vulkaanilise päritoluga. Mäe järgi oli saanud nime kogu see piirkond.  Suure pingutuse tulemusena suutsime ronida umbes 1400 m kõrguseni (autod aitasid loomulikult meid juba 1100 peale), kuid edasi sealt polnud seekord võimalik minna, aeg piiras meid. Vaated olid imelised.

Kiirustama me pidime mäel seetõttu, et järgmine esinemine ootas järge. Seekord esinesime spordiklubis, kus kohalikud võimlemistüdrukud näitasi kõigepealt oma kava, siis meie tantsu ja muusikud tegid vahepalasid. Sündmust jäi meenutama grupifoto koos võimlejatega. Järgmistel päevadel sai sõidetud mööda rannikut, käidud mitu korda ujumas või õigemini lainetes hullamas. Vaadatud kuumaveeallikaid, kus muda mulksus kurjakuulutavalt, peesitatud lihtsalt kuuma päikese käes (teades, mis ilm Eestis oli…) ja nautides kohaliku looduse puutumata ilu.
Reisiseltskond jälle koos

Üks tore juhtum oli ikka veel. Juba sõidule tulles küttis meie reisijuht Ingrid üles emotsioone väitega, et Uus-Meremaal saab koos delfiinidega ujuda. Ning jõudes Taurangasse seda võimalust meile ka pakuti. Tõusime hommikul kell pool seitse ja kiirustasime mereranda. Seal jagati meile varustus – ülikond, lestad, maskid j.m.s. ning juhatati suurele kaatrile. Kõikide meeleolud olid haripunktis ja ootused suured. Kui olime sõitnud lahesopist välja mängis ilm meile väikese vingerpussi – ilus päikesepaiste asendus tugeva tuule ja vihmaga. Meeleolud polnud enam nii positiivsed, mitmed turistid laeval külastasid reelinguäärt ja rohelisi nägusid oli ka meie seltskonnas. Õnneks jäi rajupiirkond seljataha ja taevas selgines. Jõudsime piirkonda, kus delfiinid tavaliselt liiguvad. Kuid keda polnud, seda polnud. Mehed vaatasid murelike nägudega pikksilmast merd, paaditäis rahvast uuris ümbrust, kuid delfiine polnud. Üks pisike vaal näitas end paar korda, mitu lendkala noolis veekohal putukaid ja isegi hai seljauime oli märgatud, kuid delfiine polnud ja ei tulnudki. Tagasi sõites rääkisin laevakapteniga, kes näitas logiraamatust sissekandeid: eile kaks 30-st gruppi delfiine, üleeile 200-ne grupp, üleüleeile kolm 50-st gruppi … aga see oli väike lohutus, meie ei näinud ühtegi, rääkimata koos nendega ujumisest. Kuid nagu ikka, ei lasknud mina ega teisedki oma tujul sellest langeda ja reis jätkus.

Liikusime Auclandi poole edasi mööda mereranda, kus ikka harrastasime oma põhitegevust – lainetega võitlemist. Sain pildistatud ka väikesi krabisid, tavalisi jäneseid ja loomulikult loodust ennast. Kuni jõudsimegi märkamatult Aucklandi ja see tähistas meie Uus-Meremaa reisi lõppu. Seal istusime õhtul lennukisse ja sõitsime üle Brisbane ning Singapore Dubaisse. Kuna lend kulges maakera pöörlemisega samas suunas, siis öö oli lõputult pikk. Dubais saime Emirates´i lennufirma poolt kena lõunasöögi ja lendasime edasi Istambuli, kus veetsime öö imeodavas neljatärnihotellis ja see pani meie reisile ilusa punkti. Hommikul sõitsime Riiga ja sealt bussiga koju Tartusse. Oli reis, mida saab kaua kaua mäletada. Mõisted suur-väike, lähedal-kaugel ja ilus ning väga ilus said absoluutselt uue tähenduse.

 

 

 

esmaspäev, 12. detsember 2016

Austraalia 2008 - unistuse täitumine.


Selle jutu kirjutasin aastal 2008, nüüd ainult pisut parandasin kirjavigu ...

Kunagi kaua-kaua aega tagasi lugesin ilukirjanduslikku raamatut inglise perest, kelle saatus viis Austraaliasse ja kus nad tasakesi kohanesid elu- ja kliimatingimustega. Raamatus oli väga  hästi kirjeldatud kohalikku loodust ja sealseid inimesi. Ja siis tekkis unistus, võiks ju ise ka kunagi sinna sõita, mitte turistina vaatamisväärsusi vaatama, vaid lihtsalt sõita mööda maad ja tunnetada sealset elu.

Aastad läksid, unistus jäi … ja 2007 aasta sügisel tegi rahvatantsuansambli Tarbatu, kus minagi tantsin, assistent Ingrid teatavaks, et on võimalus sõita Austraaliasse ja Uus-Meremaale eesmärgiga esineda sealsetele välis-eestlastele Eesti vabariigi 90-nda aastapäeva puhul. Ma kohe ei uskunud oma kõrvu, kas siis nüüd ?...  Kuid oma nõusolekut tollel õhtul ma siiski ei andnud, sest kodus olid mul tookord pojad - kolme poolene ja kuuekuune ning naine, kes kõik peaks ootama jääma. Ka summa, mis tuli ise finantseerida, polnud väike. Kuid abikaasa oli valmis ootama ja kodu hoidma ning järgmisel treeningul sai nimi kirja.
Emirates on väga hea lennufirma, soovitan soojalt

Aeg läks edasi ja suisa märkamatult jõudiski kätte reisi alguspäev, 11.veebruari 2008 hilisõhtu, kui me istusime bussi ning alustasime sõitu Riia poole, kust varajastel hommikutundidel alustas lendu Air Baltic lennuk sihiga Istanbul. Esimene lend läks hästi ja niimoodi olimegi Türgi suurlinna lennujaamas. Lennujaamas juhtus ka väike ettearvamatu seik. Nimelt polnud meil Türgi viisat, sest meil polnud plaanis lennujaamast väljuda (transiit). Kuid selgus, et selleks, et minna saabuvate lendude väravast Dubaisse suunduva lennu väravasse, pidime ikka korraks viisakontrollist läbi minema. Kuid nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, vüike pakk dollareid vahetas omanikku ja viisad olid passis olemas.

Peagi võttis meid pardale Emirates lennuk Boing 777-500, mis oli ikka tõsiselt mõnus ja mugav ning ütlemata hea teenindusega. Viimasega saime Dubaisse, kus jälle tekkis väike paus, kuid Dubai kena lennujaam korvas oma iluga ebamugavuse seisakust. 13.veebruari varahommikul sain sõita väga hea lennukiga Airbus A340-500. Kuna lendasime päikesele vastu, jõudsime Sydney´sse kohaliku aja järgi 14.veebruaril kell 7 hommikul. Ma jõudsin Austraaliasse, uskumatu, see tundus uskumatu …

Minu plaanid olid ülejäänud reisiseltskonna omadest natuke erinevad. Rentisin kohe lennujaamas auto ning alustasin teekonda Rohelisel Mandril. Siinkohal loomulikult pean mainima, et vasakpoolne liiklus tahtis natuke harjumist ja reisiväsimus oli ka kõvasti kontides, kuid tahtmine oli neist suurem. Esimesed kilomeetrid kulgesid kaasliklejate signaalikoori all ja korra sõitsin ka tasulisele kiirteele (mille eest tuli mulle hiljem koju trahvikviitung), kuid üsna pea oli liiklus selge. Kohe esimesel päeval sõitsin loodusparki Royal National Park, mis kaardil on Sydney´st allpool ja tundub väikese rohelise laiguna. Kohale jõudes ootas aga üllatus, park oli kolossaalne, mitusada ruutkilomeetrit puutumata loodust. Kui algselt plaanisin pargi jaoks pool päeva, siis esmase ülevaate
saamiseks kulus terve esimene päev … ja see ülevaade oli imetlusväärne. Looduspargis ringi liikudes kohtasin Austraalia (meie jaoks)  hiiglaslikke ämblikke, nautisin vaateid rannikult merele ja loomulikult kohtusin metsiku kängurukarjaga, keda võiks võrrelda meie kitsedega – neid on palju, võib kohata kõikjal, kuid nad on arglikud. Märkamatult saabus õhtu ja teeäärse Bargo külakõrtsi ülakorrusel oli väikese raha eest võimalik mugavasti öö mööda saata. Loomulikult ei lasknud päeva emotsioonid ja ka ajavahe koheselt
Arglikud metsikud kängurud - nagu meil kitsed
uinuda. Kasutasin võimalust koos kohalike talunikega väikese dringi teha ja juttu puhuda. Põhiline kohalike tegevus oli traavivõistluse vaatamine ja panuste tegemine. Samas nauditi seltskonda ja häid jooke. Inimesed on Austraalias äärmiselt sõbralikud ja hoolivad.

Väike poiss suure laine ees
Hommikul  jätkasin sõitu mööda serpentiine üle mäeaheliku, sealt läbi Kangaroo Valley. Väga ilus org, mille keskosas paiknes samanimeline küla, kus parajasti toimus ka laat. Olles käinud mõned tunnid laadal ning ostnud kodustele külakosti, sõitsin edasi taas mererannikule kohas nimega Kiama. Kuna ilm oli äärmiselt kuum (+30°C), siis kasutasin võimalust ookeanilainetes ujumas käia. Rand oli kena liivane, ääristatud puhkemajadega ja kaugemal paistsid vulkaanilise päritoluga kaljud. Lained aga olid kolmemeetrised, nendega jõukatsumine oli tõsine füüsiline tegevus, kuid sellegi poolest oli ka mitmeid poisikesi, kes nautisid looduse jõudu. Kuna järgmisel päeval oli esinemine, siis läksin varakult öömajale Wollongongi mugavasse motelli. Kuid ega uinuda ikka ei saanud. Linna ööelu oli reede õhtul väga intensiivne ja kohalik baar oli külastajatest tulvil. Nagu ka eelmises kohas, tunnetasin ka siin inimeste sõbralikkust ning vennastusin  mitme kohaliku noormehega. Kurvastusega peab ainult nentima, et info Eesti edusammudest teel turumajandusse pole jõudnud Austraalia mandrile ja seega kulus rohkelt aega selgitamisele, et selline maa üldse olemas on.

Kõigile tuntud - Ooperimaja
Tarbatu Sydney´s
Varahommikul olin jõudnud Sydney´sse tagasi ja jätsin auto Eesti Maja juurde, kus pärastlõunal pidi algama pidulik aastapäevaaktus ja seejärel kontsert. Sydney linn ootas avastamist. Kuna ma olin rohkem huvitatud siiski loodusest ja linnavälisest elust, jätsin Sydney vaatamiseks ainult mõned tunnid. Kuni lõunani sain ära käidud taksopaadiga merel ooperimaja vaatamas, sõitsin jalgrattaküüdiga läbi linna ja oligi aeg pidulikule aastapäevaaktusele minna. Kuna seda sündmust ja ka meie esinemist on juba väga ilmekalt kajastatud http://www.suvelopp.eesti.us/2008/02/tarbatu-kontsert-sydney-eesti-majas.html , ei peatu ma kontserdi juures pikemalt. Küll aga võiks siia
Meiega koos reisisid ja esinesid kolm lõbusat selli
juurde panna foto Tarbatust. Kohalikke eestlasi oli mitmes vanuses – päris eakad, kes olid kunagi sunnitud Eestist lahkuma, nende lapsed, kes oskasid ka hästi eesti keelt ja kolmas põlvkond, mille liikmed kahjuks enam väga eestikeelsed polnud. Nemad olid juba austraallased.

 Kolmanda päeva hilisõhtu leidis mind jälle rannikukülast, kus laupäevaõhtut aitas mööda saata kohalik rockbänd. Kahjuks selleks ööks ma majutust ei leidnud ja seetõttu olin peol kuni selle lõpuni vastu hommikut ning siis tukkusin pisut autos. Ikka juhtub – oli laupäeva õhtu ja kõik majutusasutused olid täis.

Järgmine päev algas punase panda tegevuste jälgimisega Symbio Wildlife loomapargis. Samast kohast võis leida ka hordide viisi erinevat liiki känguruid, tasmaania kuradeid, papakoisid, koaalasid, krokodille, sisalikke ja teisi uskumatult huvitavaid loomaliike. Neid jälgides kulus aeg märkamatult ning päeva jäi meenutama 654 fotot erinevatest loomadest ja taimedest iga nurga alt. Õhtul sõitsin Eesti Külla Thirlmeres, kus järgmise päeva varahommikul sai toimuma järgmine esinemine kohalikele eestlastele. Õhtul liikusin ringi Eesti Külas ja pidin tunnistama, et sellest on saanud tänaseks pigem vanadekodu, kuhu on kokku kolinud vanemad eestlased ning kus on palju teenindavat personali, kes neid hooldab. Ka see esinemine oli tore ja pärast võtsin koos oma rühmakaaslastega ette pikniku Thirlmeres. Tore oli teiste elamustest kuulda, kes liikusid grupina neile ettevalmistatud kava põhjal. Pidin tunnistama, et nende elamused ei jäänud sugugi minu omadele alla.

Edasi viis mind tee juba rannikust eemale. Sõitsin mööda imekitsast ja käänulist teed läbi Southern Highlands´i. Selle tee kohta ütles kohalik elanik, et see on läbitav ainult maasturiga ja sõiduautoga pole sinna asja, kuid kuna teekond tõotas tulla huvitav, läksin riski peale välja ja seadsin oma renditud Toyota Corollale raske ülesande.
Keeruline tee üle mägede
Vahel oli tõesti tunne, et sinna ma jään, kuid asi piirdus ainult väikese põhjakriipimisega. Tee oli vahel nii kitsas, et isegi minu väikeautoga oli seal oht saada küljed vastu kaljusid kribitud ja teisel pool haigutas koletu kuristik. Üks laisk madu, selline must ja umbes meeter pikk, pikutas kohe keset teed ja kadus auto lähenedes rohtu. Kaljusein kaaldus tihti tee kohale ja ähvardas saata auto pihta kivilahmakaid, mida teel juba mitmeid maas oli. Kuid loodus oli ikka imekena ja vaimustav. Vaatamata ohtudele sain selle ohtliku teelõigu läbitud ja jõudsin eesmärgile, milleks oli Wombeyan´i karstikoopad.


Karstikoopad - üksi pimedas maa all ...
Värskendus kuumuses
Kui Mallorcal käies olin külastanud sarnaseid koopaid ja neist oli jäänud suhteliselt mage mälestus, siis siin üllatasid mainitud karstikoopad oma meeletu suurusega. Üle tunni aja kolasin ihuüksinda mööda halvasti valgustatud koopaid ja üritasin ka seda elamust fotole jäädvustada, kahjuks mitte kõige õnnestunumalt. Kuid mulje koobastest oli siiani kõige sügavam … kuni jõudsin järgmisena Kanangra Walls´i mägedeni ja uus vaade varjutas äsja kogetu. See vaade oli nii uskumatult ilus, et vaatamata kõrvetavale päikesele istusin seal oma pool tundi ühe koha peal ja nautisin. Leidsin pärast sealtsamast lähedalt kose, kus sain end värskendada ja jahutada. Kose juures juhtus ka väike seiklus. Sellel ajal, kui olin vees kümblemas, tuli minu riideid uudistama suur sisalik, kes mind kohe üldse ei kartnud. Istus ja vaatas paljast mind, mina aga vaatasin igatsusega oma riideid ning mõtlesin, et kui nüüd keegi tuleb, siis küll on piinlik lugu. Lõpuks sisalik siiski taandus ja ma sain oma riided kätte.

Mina ja maailm
 Tagasi mäkke minnes juhtusin rajale, mida mööda pääsesin äsja nähtud platoole, kus võis suisa kuristiku äärel jalgu kõlgutada (mida ma siiski ei teinud) ja uuesti ning uuesti nautida vaateid mägedele, jõgedele, metsale ja orgudele. Kõndisin veel paar tundi platool. Mis mulle kõige rohkem meeldis – kogu selle aja jooksul ei kohanud ma ühtegi inimest. See päev ei unune. Õhtuks jõudsin Katoombasse, kus hostel aitas mul peavarju saada.

Hommikul ärgates avastasin, et olin jõudnud Blue Mountains mägedesse, kus asus ka selle piirkonna kõige tuntumad mäetipud ehk kolm õde. Neid on nii palju pildistatud, et oma fotosid ma siiakohta ei lisa. Küll nautisin ma siin turistimõnusid – sõitsin raudteega mäest alla (umbes 70° nurga all), siis kõndisin mööda laudteed mägede vahel vihmametsades ja seejärel köistõstukiga mäkke üles. Lisaks lasin end maa ja taeva vahel rippraudtee vagunis kõlgutada. Kõik need atraktsioonid olid loomulikult toredad, kuid kui olin sõitnud Katoombast Blackheath´i siis alles leidsin koha, kus ma tahtsin olla. Nimelt sai
Teerada mägedes
seal iseseisvalt matkata mööda mäekülge alla, rännata kanjonites, hüpates kivilt kivile ületada mägijõgesid, tunda libedate kivide ohtu, nautida liaanide rägastikust läbi murdmise rõõmu, tunda hirmu, kui mäed pea kohal varjutasid kogu valguse, värskendada end arvukate koskede all ja teha palju palju teisi tegevusi selles metsikus looduses. Elamust jäi varjutama ainult tõsiasi, et suurde kanjonisse oli juurdepääs tuleohu tõttu suletud. Kahju, kuid matkates veedetud viis tundi olid nii väsitavad, et ma polnud kindel, kas ma sinna oleks jõudnudki minna. Hostelisse naastes leidsin rõõmuga, et meie tantsuseltskond oli jõudnud Canberra reisilt tagasi ja jälle oli meeldiv kuulata eestikeelseid jutustusi sellest, kui võrratu on Austraalia.

Nüüd oli aeg suunduda mere poole tagasi, kuid juba põhjapoole Sydney´d. Seal asus kena Wyrrabalong´i rahvuspark. Kui olin käinud mägedes ja orgudes, siis nüüd sattusin suisa sohu. Kui ausalt, siis peale arvukate putukate s.h. ämblikega, kes ülejäänud putukate arvu vähendada püüdsid,
Selline ämblik
polnud seal midagi uut. Võib-olla linnulaul ja liblikad. Kuid edasi mererannikule suundudes sattusin kalameeste paradiisi. Kohe kahju oli, et endal õnge kaasas polnud. Nimelt oli seal väike lahesopp, kus kala õngitseti nii paadist, kaldalt kui pooleldi veest. Ja saagi üle kurta ei saanud, minu sealviibides tõmmati välja mitu paarikilost purakat. Loomulikult olid ka veelinde sealkandis arvukalt, parte, pelikane ja teisigi. Edasi käisin veel korra ookeanilaineid nautimas ja siis oligi aeg tasakesi lennuvälja poole tüürima hakata.

Teele jäi veel koaalapark Sydney äärelinnas ja kasutasin võimalust lõpetuseks sinna sisse põigata. Kahetseda ei tulnud. Lisaks paljudele kängurutele ja paabulindudele oli seal ka hulk koaalasid, nagu pargi nime järgi oletada võiski. Eriti köitev oli pisike koaalabeebi, keda parasjagu kaaluti ja tema iibe pärast muret tunti. Mõned koaaladest kõndisid piirdeaia peal ja siis sai koos nendega pilti teha. Sealt sai viimase lihvi toredale Austraaliareisile. Lennuk juba ootas, selleks et viia meid Uus-Meremaale. Kuid sellest juba järgmine kord.

 

 

teisipäev, 6. detsember 2016

Kolm erilist reisi Venamaale aastatel 1990, 1991 ja 2012.

Mina koos tütrega 1990
Veel enne kooli ametlikku EPA lõpetamist suundusin tööle Hellenurme kolhoosi peainseneriks ehituse alal. Minu lõputööks oli ju Hellenurme kolhoosi ehitusosakonna privatiseerimine ja talu punkerkuivati projekt. Sain teha lõputööd koos palgatööga paralleelselt. Kuna ehitusosakonna alla kuulus väike puutöökoda, siis oli vaja seal seadmeparki täiendada. Otsustasin võtta nõukogude plaanimajandusest viimast ja leidsin võimaluse osta soodsalt puidu nelikanthöövelpink otse Moskvast. Selleks oli kolhoosil piisavalt rublasid ning pink ise oli ülisoodne. Kõik sai kenasti telefoni teel kokku lepitud ja nagu ikka toona, tuli sõita Moskvasse seadme ostu vormistama.
Nii ma siis võtsingi sinna ja tagasi rongipileti ning lisasin oma pagasisse mitu pudelit Vana Tallinnat ja Viru Valget ning sõit võiski alata. Moskvas leidsin vastava ministeeriumi kenasti üles ja neljasilmavestlusel kõrgete ametnikega sai ostu-müügileping alla kirjutatud ning minu pagas kergenes heade jookide võrra. Sai isegi ostu liigud koos müüjatega ära tehtud ja siis vaikselt hotelli mindud. Kui esimesel Moskvas käimise ajal olin väikeses võõrastemajas, siis nüüd olin öömaja leidnud kesklinna hotellist, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Väga vinge hotell oli. Jalutasin veel enne tagasisõitu Kremli müüri ääres ja tõdesin - eelmise reisiga võrreldes polnud mitte midagi muutunud. Ainult mina olin kümme aastat vanemaks jäänud. Järgmine päev sõitsin kenasti rongiga koju tagasi. Ostetud puidupink jõudis ka kenasti kohale. Minu arvamus venelastest tõusis oluliselt, sest inimesed, kellega kohtusin, olid sõbralikud ja abivalmid ning kõik asjad said kiiresti korda.
Järgmine sõit oli aga minu elu üks ekstreemsemaid. Oli aasta 1990. Siis oli mul siis juba pere ja otsustasin esimest ja viimast korda oma elus teha väikese valuutamahhinatsiooni, et perele paremat elu võimaldada. Nimelt oli Põhja-Venemaal dollari kurss rubla suhtes oluliselt soodsam kui Eestis. Vahe oli ikka üle 30%-i ja otsustasin võtta kaasa hunniku rublasid ning vahetada need Arhangelskis dollarite vastu. Kuna mul endal eriti raha polnud, siis laenasin nii mitmeltki tuttavalt. Siiamaani ei saa aru, mis mind sellisele riskantsele otsusele viis. Ehk oli selleks minu ühe lähisugulase innustus, kes lubas isegi minuga kaasa tulla. Usaldasin teda ja olin valmis minema. Lendasime sinna TU-154-ga. Mäletan veel, et siis oli lubatud lennukis suitsu teha ja kõik tossasid nagu korstnad. Mina ka, nii jube kui seda tagantjärgi mõelda pole. Kui kohale jõudsime, siis oli minu üllatus suur, kui lennujaama esine oli täis eraautosid, kes kõik olid valmis taksot sõitma. Loomulikult ilma mingi loata.
Esimesel õhtul Arhangelskis tegime koos oma lähisugulase ja tema sõpradega, kelleks oli tema naisevend ja mingi kohalik poiss, kõvad tropid ja mängisime kaarte. Kõik olid rahulikud ja keegi ei muretsenud järgmise päeva pärast, kui ma pidin minema oma rahahunnikut dollarite vastu vahetama. Ma ei osanud siis midagi kahtlustada. Olin noor ja rumal. Järgmisel päeval peatasimegi tee ääres suvalise auto, kes taksoteenust osutas, ja sõitsime kesklinna kaubamaja juurde. Minu lähisugulase naisevend käis korra kaubamajas sees ja tuli tagasi sõnumiga, et leidis sobiliku vahetaja. Kurss oli nagu planeeritud väga soodne ja ta soovitas tehing ära teha. Kutsusin oma kaaslasi endaga kaasa, kuid nad ei tulnud - väitsid, et pean üksi minema, muidu tehingut ei tule. Nii ma läksingi üksi. Mind ootas kohvikus noorepoolne mees, kellega kauplesime natuke kursi üle ja siis otsustasime tehingu teha. Tema võttis välja dollarite paki ja mina rublade paki. Mina lugesin talle rublad lauale ja tema luges dollarid lauale (summa oli 720 dollarit) ning mina andsin talle rublad ja tema võttis dollarid, pani need pakki ja ulatas mulle. Just siis, kui ma hakkasin võtma raha, tõmbas ta seda pakki hetkeks enda poole, nii, et ma lasin korraks pakist lahti ja vaatasin talle otsa. Mäletan, et ütlesin talle: "Ärge kartke, ma ei peta." ja tema naeratas imelikult. Siis sain ma oma dollarite paki ja tema rublad ning me lahkusime üks ühes ja teine teises suunas. Läksin rõõmsalt tagasi mind ootavate kaaslaste juurde ja näitasin dollarite pakki. Veendumaks tehingus võtsin paki lahti ja hakkasin dollareid lugema ning ... minu jahmatus oli suur - pealmine rahatäht oli jah 20-ne dollariline, kuid paki sees oli seitsme sajalise asemel sitse ühedollarilist. Alles nüüd mõistsin seda hetkelist rahapaki kinnihoidmist ja vahetaja imelikku naeratust. Ta oli hetkega, kui ma talle otsa vaatasin, pakid ära vahetanud. Minu ahastus oli nii suur, et istusin sinnasamasse tänavale maha ja ütlesin, et see on minu karjääri lõpp. Olin ju nüüd võlgu mitmele tuttavale tuhandeid rublasid.
Läksime tagasi korterisse ja olin nii löödud, et otsustasin jääda veel paariks päevaks Arhangelskisse lootuses midagi välja mõelda. Loomulikult oli võimatu enam midagi muuta. Minu üllatuseks avaldasid minu kaaslased soovi kohe Eestisse tagasi sõita ja nii ma jäingi üksi Arhangelskisse. Loomulikult ei andnud minu uitamine kaubamajas ja valuutavahetaja otsimine mingeid tulemusi ja nii ma sõitsingi varsti ka koju tagasi, silmad maas ja muremõtted peas. Miks ma nii tegin? Nüüd, aastaid hiljem olen ma seda olukorda korduvalt analüüsinud ja olen kindel, et see oli teadlik kokkumäng. Kuid olen kõigile kaasosalistele andestanud. Sain hea õppetunni eluks. Laenud sain ka pikapeale tagasi makstud ja elu läks omasoodu edasi.
Nüüd aga pöörame uue lehekülje, sest ...
 
Kolmas ja siiani viimane reis toimus mõned aastad tagasi, kui olin edukalt kirjutanud projekti FaBBi (Fungi and Beetles inBuildings on Islands of Baltic Sea) ja seda projektijuhina ka ellu viimas. Nimelt oli tänu Hamburgi konverentsi (2009) kohtumisele Margarita, Ilze, Uwe ja Gunaga tekkinud mõte külastada Kizhi saart Karjalas ja olin selle mõtte projekti sisse kirjutanud. Nii saigi 2011 lõpus ja 2012 aasta alguses hakatud kavandama seda reisi. Loomulikult olid kutsutud kaasa meie projektipartnerid Eesti Vabaõhumuuseumist, Eesti Maaülikoolist ja Eesti Mükoloogiauuringute Keskusest ning väliseksperdid Sakamaalt, Rootsist, Norrast, Lätist ja Soomest. Vastuvõtjaks oli Margarta ja Valeri, kelle töökohad olid seotud Kizhi muuseumiga. Sõitsime välja 28.mai ja olime tagasi 04.juunil. Lühike kuid sisukas reis.
Kõigepealt läksime Bussiga Helsinkisse, kes ühinesid meiega mitmed lennukiga Vantaa lennuväljale saabunud. Sealt edasi sõitsime maha pika maa ja jõudsime Karjala Soome poolsesse ossa ning ületasime Venemaa piiri. Teisel pool piiri ootasid meid juba vastuvõtjad, kes olid ette valmistanud korraliku programmi Venemaal. Sinna sisse jäi mitme puitarhitektuuri tähtobjekti uuringud, esinduslik teadusseminar ja palju muud huvitavat. Suur kummardus - Margaritale ja Valerile.
 
Nüüd siis reisist endast.
Puidust kirik Valaamis
Kõigepealt külastasime Valaami saart Karjalas. Sinna läksime sellise laevaga nagu kunagi mööda Emajõge sõitis (Pegasus oli vist Emajõe laeva nimi). Valaami saar oli Kizhi saare järel teine vanaaegse puitarhitektuuri kants Karjala Venemaa poolsel alal. Need kirikud on ehitatud vanade karjalalaste poolt ja väärtuslikust karjala puidust. Proovisin lugeda aastarõngaste tihedust palgil ja sain nii mitmelgi palgil kokku üle 20 aastarõnga sentimeetris. Pole imegi, et need hooned nii hästi säilinud on. Venelased on seal sõbralikud ja abivalmid. Kirjutasin meelega venelased, sest vaatamata sellele, et see ala oli kunagi Soome valduses, on seal tänapäeval vaid alla 2 protsendi soomlasi ja üle 80 protsendi venelasi (rahvaloendus 2010 andmetel).


Kishi Issanda Muutmise kirik
Edasi sõitsime Petrozavodskisse ja sealt kuulsale Kizhi saarele. Nende kõige kuulsam hoone, 1714 ehitatud Issanda Muutmise kirik, on UNESCO kaitse all ning ülemailmselt kuulus. Kuna me polnud turistid, siis õnnestus meil saada sisse kiriku restaureerimisele ja mul õnnestus jäädvustada unikaalsed kaadrid kirikust, kus meile rääkis pearestauraator isiklikult. Vaadake kindlasti seda filmijuppi (Kizhi) ... sellist te iga päev ei näe. Kogu kirik oli tõstetud postidele ja allpool vahetati palke. Lisaks käisime ka paljudes saare külades. Uwe nõustas kohalikke putukakahjustuste osas. Mina, Ilze ja Thomas vaatasime seenkahjustusi ja puidu eripärasid. Elo, Marike ja Merike olid kultuuriväärtustest lummatud. Kõigil oli tegevust. Ja veelkord tasub mainida, et saada muuseumide tagatubadesse, pööningutele ja kirikute  altaritagustesse ruumidesse on palju huvitavam kui vaadata vaid pealmist näidatavat kihti.

Kizhi reis näitas, kui tore on teha erinevate rahvustega koostööd. Mõte tekkis lätlase, sakslase, venelase ja eestlase koostöös. Teostusele andsid lisaks oma  panuse norrakas, soomlane ja rootslane. Tulemuseks oli rõõmu ja huvitavaid elamusi kõigile ja kõik olid rahul. Kui poleks olnud selliseid toredaid kaaslasi poleks olnud rõõmu ja ehk seda reisigi.

Tänaseks arvan ma enamusest venelastest, kellega olen suhelnud, hästi. Pean tunnistama, et mulle meeldib väga ka vene luule. Suudan 3-4 oma lemmikluuletust originaalis peast esitada. Mulle meeldib venelaste vahetu suhtlemine. Austan vene teadlasi ja nende teadmiste taset. Kizhi reisilgi nägime kohalike inimeste oskusi teha puidust käsitööd. Iga rahvuse hulgas on ka musti plekke - vargaid, mõrtsukaid ja muid pahalasi, kuid ega see teadmine ei saa laieneda kogu rahvale. Eeldame ikka, et inimesed on head ja soovivad head.

Järgmisena kirjutan oma unistustereisist Austraaliasse.