pühapäev, 19. märts 2017

Vietnami Sotsialistlik Vabariik

 



Mekong

Hotell mäe küljel majakestes
Kolmandaks riigiks Kagu-Aasia turneel oli Vietnam. Sinna sisenesime mööda Mekongi jõge. See oli mulle esimene kord, kui sisenesin riiki läbi jõel asuva piiripunkti. Ega see midagi erilist polnudki - jõe ääres oli piiripunkti maja kuhu me laevalt sisse läksime ja kus viisad üle vaadati. Maabusime kaunis mägises Chau Doc  linnakeses, kus meie hotell oli mäe küljel. Hotell ise oli maaliline ja hommikul sai seal pikalt mägedes jalutatud kuid hotellitoad olid täis väikesi vastikuid lendavaid vereimejaid, kes kuulutasid kurja ööd. Siiski olid kohalikud meile mõelnud ja voodeid ümbritsesid baldahhiinid. Sain rahulikult uinuda ilma ära söömata. Siiski tuli sellel öösel veel korduvalt ärgata, kuid sellest räägivad ja kirjutvad ehk minu reisikaaslased.
 

Hommikusöök oli kena vaatega kohvikus. Nagu ikka pakuti riisi ja munatoite ning arvukalt puu- ja köögivilju. Toidud polnud nii vürtsikad kui Hiinas, kuid siiski tugevasti maitsestatud. Pärast tugevat hommikueinet (söömine on alati minu lemmiktegevus olnud) läksime bussiga paadiretkele iidsesse kajuputi puude metsa, kus oli massiliselt igasuguseid linde ja pidi olema ka krokodille, keda ma kahjuks ei ninud. Igal juhul oleks ma hea meelega seal palju rohkem aega väikeste sõudepaatidega ringi sõites, kuid kahjuks oli meie teejuhil teised plaanid. Lisan siia mõned filmid (1 filmilõik ja 2 filmilõik) sellest metsast ja mõned fotod lindudest, kelle nime ma ei tea. Kõige rohkem meeldis mulle selles vesises metsas vaikus, sest Kagu-Aasia rahvused on minu jaoks kole kärarikkad ja maa on üle asustatud. Vaikseid kohti tuleb otsida. 
 
Mekongi jõe deltaala on Vietnamis väga viljakas ja oluline ala. Väidetavalt tuleb sellelt alalt üle 80% kohalikust riisitoodangust. Riis ja kohv ongi Vietnami suurimad ekspordiartiklid. Kui võrrelda Vietnami Kambodža ja Laosega, siis Vietnam oli väga puhas ja majanduslikult arenenum riik. Loomulikult paistsid Vietnamis igal pool silma punalipud, kuid kaubandus ja toitlustus olid rohkem meile tuntud majanduse moodi.
 
Can Tho linn
Can Tho tänavad
Järgmisena peatusime Can Tho linnas, mis loomulikult asus ka ühe Mekongi delta harujõe ääres. See linnake oli juba suurem ja elu seal oli värviline. Õhtul jalutasin jõe ääres ja vaatasin kohalikku elu. Silma hakkas massaažikohtade tohutu rohkus. Hiljem sain teistelt teada, et seal pakuti "õnneliku lõpuga" massaaži. Kuna olin Kambodžas juba massaažis käinud ja väsimus oli suur, siis suundusin tagasi hotelli poole. Kuid olin unustanud kus hotell on ... ups ... õnneks oli mul taskus hotelli visiitkaart ja ma üritasin kohalikelt politseinikelt küsida, kuhu ma peaks minema aga selgus, et nad ei osanud. Seiklesin tükk aega mööda väikesi tänavakesi. Lõpuks kohtasin ühte valget inglise keelt rääkivat baariomanikku, kes kutsus mind oma baari dringile. Jookidest ma ütlesin ära, kuid teeõpetusest mitte ... nii ma jõudsingi tagasi hotelli. Sellel ööl puhkasin end väga korralikult välja, sest loobusin hommikusest ujuva turu külastusest ning ärkasin alles kümne paiku. Mälestuseks lisan mõned fotod Can Tho linnast ja ka ühe video linnaliiklusest.
 
Meie reisi lõpetas suurlinn Ho Chi Minh. Teel sinna külastasime ka hiiglaslike budhakujude parki, kus minu tähelepanu köitsid lisaks kujudele pottides kasvavad minipuud, bonsaid, mida selles piirkonnas kasvatati palju. Võiks endale koju ka mõne sellise tuua.
 
bonsaid
Ho Chi Minhi lähedal paiknesid Vietnami sõja aegsed koopa ja käiguvõrgustikud, mis olid muljetavaldavad. Kohalikud võitlejad rajasid mitmele erinevale sügavusele (3,6 ja 9m) ameerika pommitajate ja rasketehnika vastu käike, kus nad elasid ja varjusid ning kust nad ründasid ameeriklaste positsioone. Sissepääsud nendesse käikudesse oli hoolikalt maskeeritud ning käigud ise olid täis jubedaid lõkse ameeriklastele, mida kohalikud teadsid, kuid võõrsõdurid leidsid seal oma otsa. Just tänu sellisele partisanisõjale said vietnamlased ameeriklastest jagu. Minu arvamus vietnamlastest tõusis oluliselt ja arusaamine vietnami sõjast muutus kardinaalselt. Olles seal kaevikute juures teed joomas meenus mulle meie metsavendade tegevus ja koos Kaleviga sai lauldud Metsavendade laulu. Kõlas vägevalt.
 
Avaraks uuristatud käik, kuhu isegi mina sisse mahtusin
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai-velled,
me metsavennad eestlased.
 
Julgemad meist käisid ka ise käikudes ronimas, mis olid suurte eurooplaste jaoks avaramaks uuristatud. Mõned peenemad aga said katsuda sissepääsu tunnelitesse (video). Müts maha meie eaka reisikaaslase Tiia ees, kes lisaks Illarile otsustas ka sissepääsu proovida. Meie Kaleviga vaatasime aga kurvalt pealt, sest meiesugused tursked sellid oleks sinna auku kindlasti kinni jäänud.
 
Mina ja Kalev ooperiteatris
Reisi lõpetas ooperiteatri külastus. See oli vabatahtlik, mitte reisi programmis, kuid oleks olnud rumal seda võimalust kasutamata jätta. Valisin endale kõige parema rõdukoha ja nautisin etendust. Kahjuks seda filmida ei võinud, kuid fotosid enne ja pärast etendust sai tehtud mitmeid. Etendus oli super. Ooperit ei lauldud vaid oli hoopis tantsuetendus, mis mulle, vanale rahvatantsijale, meeldis palju rohkemgi kui ooper. Nende tantsudes jutustatavad lood olid väga hästi välja mängitud ning nägin seal elemente, mida veel kusagil polnud näinud.
 
Pärast tantsuetendust istusime Ho Chi Minhi peatänava ääres katusekohvikus ja nautisime häid alkoholivabasid kokteile ning vaatasime öömelu. Oli ilus hetk.
 
Meenutus sellest reisist, nendest hetkedest ja elamustest jäävad minu elu kaunistama.



Ooperiteater

pühapäev, 12. märts 2017

Kambodža Kuningriik



Järgmisena lendasime Luan Prabangist Siem Reab´i ehk Laosest Kambodža´sse.

Juba lennuväljal andis Kambodža meile esimese üllatuse. Passikontroll käis nii, et meie passid korjati hunnikusse ja viidi üle vaatamiseks ja viisa vormistamiseks ning kogu meie seltskond lihtsalt jalutas passikontrolli piirkonnast läbi - mitte keegi ei tundnud huvi meie nägude tuvastamise vastu. Kogu oma reisimise ajal pole veel kohanud sellist passikontrolli ... Passid saime tagasi alles esmaspäeval, sest sinna pandi lisaks ka Vietnami viisa.


Angkor Wat
Kui vaadata Kambodžas inimeste elujärge, siis on näha üllatav vastuolu. Paljud majad on väga lagunenud ja seisavad vaevalt püsti, kuid nende ees seisavad Lexused, Merzedesed ja Toyaota viimased mudelid. Linnapildis on liikluses tohutul hulgal rollereid ja mootorrattaid ning tuk-tuk´e ehk käruga mootorrataid. Nendega sõitmne oli päris huvitav. Majandus on pisut paremal järjel kui Laoses, kuid toimis enam-vähem samal pritsiibil - puudusid olulised maksud ja korruptsiooni oli palju. Põhiliseks majandusharuks oli tekstiilitööstus, sellele järgnesid turism ja põllumajandus.  Kuningal mingit olulist võimu pole. Riiki juhib peaminister. Kõikjal olid tohutu suured plakatid peaministri näoga ja valitsusasutused nägid väga uhked välja. Siiski on viimase peaministri ajal hakanud korropsioon vähenema ja Kambodža elujärg on jõudsalt muutumas.


ornamentidega kaunistatud müürid
Siem Reab´i lähedal on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Angkori piirkond, kus on suurel arvul hinduistlikke-budistlikke templeid. Selles piirkonnas oli 9-15 sajandil Khmeri impeeriumi pealinn. Neist suurim oli Višnu tempel Angkor Wat. Tai väed vallutasid 15 sajandil Angori ning linn jäeti maha ja see kasvas dzunglisse. Alles sadakond aastat tagasi leidsid prantsuse arheoloogid linna ja raiusid dzunglist välja ning taastasid seda erinevatel ajaperioodidel.  Templid olid kaunistatud arvukate ornamentidega.

Ämblik Angkoris
 Kohati tundus mulle, et negatiivseid ja kurjust väljendavaid ornamente oli rohkem kui positiivseid. Mõnedele meie grupi daamidele avaldasid templid nii tugevat mõju, et nad pidid kiiresti templi rüpest lahkuma. Mulle meeldisid eriti müüridel kasvavad puud
puud ja müürid
, mille juurestik oli kasvanud nii müüride peale kui sisse. Lisaks pildistasin hulgaliselt erinevaid loomi ja putukaid, kes mulle silma jäid.


Kalev piiramisrõngas
Omaette elamus oli ka templitesse sisenemine ja neist väljumine, sest tuli läbida kohalike müüjate kadalipp. Neist paljud olid lapsed ja noorukid, kes üritasid iga hinna eest maha müüa igasuguseid riideesemeid, postkaarte, kujukesi, maale ja muid mälestusesemeid.
Nende järjekindlus vääris tähelepanu - nad jälitasid turiste kuni bussideni ja möned hõikasid isegi bussiuksest sisse :"one dollaaaaaaaaaar" ... mis oli nii tüütav, et pidin korduvalt olema "kuri valge onu" ja nad ukselt minema saatma. Kui aga keegi turistidest midagi osatis, siis sai ta kohe ümbritsetud müüjatest kes pakkusid "one moooooore".


paat puu otsas näitab veetaset vihmaperioodil
Klimaatiliselt oli Kambodžas kaks aastaaega - kuiv periood ja vihmaperiood. Meie olime seal kuiva perioodi lõpuosas, sest juba märtsi lõpust algas vihmaperiood. Huvitav on teada, et vihmaperioodil tõusevad jõgede ja järvede veetasemed oluliselt. Eriti ekstreemne on Tonle Sapi järve piirkond kus järve suurus muutub kuni kolm korda ja vihmaperioodi lõpuosas uputab üle kogu ümbritseva ala.
Sellepärast on järve ümbritsevad hooned vaiadel

Vaiadel majad
ja inimesed on asunud elama ujuvasse külla (video), kus on oma kool, politseijaoskond, kirik, poed
Ujuv kirik
ja muud elamiseks vajalikud asutused. Kui järve tase tõuseb, pkseeritakse hooned kaldale lähemale ja veetaseme langedes tagasi järve keskossa. Selles külakeses elas üle 1800 elaniku. Neil olid ka oma ujuvad kanalad, kalafarmid, põllulapid, krokodillifarmid ja palju muud huvitavat.

Tagasiteel nägin ka suurt lootosepõldu ja sain maitsta lootoseõide vilju. Maitsesid nagu pähklid ...

 









Kambodža ajaloost on teada ka üks kohutav ajaperiood. Pol Pot´i juhtimisel hukkasid Punased khmeerid  aastatel 1975-79 kolmandiku Kambodža elanikest - 1,8-2 miljonit kambodžalast. Ja esmajärjekorras just õpetajad, arstid, teadlased ja teised haritlased.  Sellepärast polnudki sealmaal näha kuigi palju eakaid inimesi. Teiseks põhjuseks on loomulikult väga madal keskmine eluiga. Samas on madal keskmne eluiga tingitud arstide nappusest, sest ellu jäi kogu riigi peale vaid 50 arsti. Käisime ka Phnom Pehn´is vanglas
vangla
, kus piinati inimestelt välja tunnistusi selle kohta, et nad on välisriigi agendid. Seal näidati erinevaid piinamismeetodeid ja tohutul hulgal fotosid nii punastest khmeeridest kui nende poolt hukatutest.  Kambodža vabastasid punaste khmeeride terrorist vietnamlased, kes saatsid 1979 oma väed Kambodžasse ja kukutasid Pol Pot´i. Vaatamata tehtud inimsusevastastele tegudele ei mõistetud Pol Pot´i üle kohut ja ta elas rahulikult kõrge vanuseni ning sai isegi tunnustuse osaliseks.Vanglas juttu kuulates jäin mõtisklema selle üle, et ajaloo kirjeldamine on ikka väga tugevasti kinni selles, kes parajasti võimul on. Iga valitsus üritab näidata möödanikku sellises valguses nagu neile kasulik on. Nii mõnedki koledused saavad kas pehmema või värvikama lahenduse ning mitmeid asjaolusid kiputakse unustama.

laupäev, 11. märts 2017

Laose Demokraatlik Rahvavabariik.

 
Kui reisipisik on sisse tulnud, siis on tagajärjed oodatavad. Nii ma võtsingi vastu Janno ja Siret Seeder´i pakkumise minna koos nendega 22.02-06.03.2017 Laos - Kambodža - Vietnam ringreisile. Kogemused Seeder reisidega kulgemisest olid Hiina reisist olemas. Nendega ei pea karjas käima ja ainult ühes suunas vaatama. Lisaks saab veel teadmisi Feng Shui põhjal otsuste tegemisest ja juhtimisest ja ruumide kujundamisest ja paljust muust.
 
Esimese õhtu söömaaeg
Mekong. Teisel kaldal on Tai Kuningriik
Nii ma siis 22 veebruari hommikul istusingi lennukile koos teiste toredate inimestega ja lendasin Moskva kaudu Vientiane´sse, mis on Laose pealinnaks. Esimesed tunnid kulusid aklimatiseerumiseks, sest seal oli üle 25 kraadi sooja ja päike - päike - päike. Etterutates võib öelda, et kogu reisi jooksul sadas umbes neli piiska vihma ja sellegi võis poetada lind, kes minust üle lendas. Pärast paari templi külastamist saime nautida kohalikku elu-melu ja loomulikult kohalikke toite. Kala, mis oli püütud sealtsamast kõrvalasuvast Mekongi (tõlkes Emajõgi) jõest, maitses imeliselt. Minu toredad reisikaaslased Kalev, Volli, Anne, Sirli ja Kaja niisutasid kala kohaliku õllega "Lao beer", mille nad kiitsid väga hea olevat. Mina piirdusin nagu ikka karastusjookide ja mahlaga. Oli tore õhtu. Kalev käis veel öösel naabertoas elektrisi remonditöid tegemas, kuid mina lasin silma looja, sest viimati sai seda tehtud üle ööpäeva tagasi.
 
Järgmisel hommikul avastasin, et olin maganud sirbi ja vasaraga punalipu all, mis uhkelt lehvis hotelli sissepääsu juures. On ju Laos sotsialistlik riik. Kuigi viisnurkasid ja punalippe on arvukalt, on Laoses turumajandus, mingit meile nõukogude ajast tuntud plaanimajandust ega riiklikult fikseeritud hindasid pole.
Punalipu all
Kaubeldes saab hinna oluliselt (üle 30%-i) alla nii turul kui kauplustes. Huvitav on Laoses maksusüsteem - seda polegi. Riik saab oma toimimiseks raha riigifirmade kasumist ja maade rentimisest. Bürokraatia on võrreldes Euroopaga olematu. Pole ka tegevuslubasid ega asutustele esitatavaid nõudeid. Suurem osa rahast liigub kontrollimatult käest kätte ja korruptsioon on igal tasandil täiesti normaalne nähtus. Samas aga elu toimis ja seda täiesti demokraatlikult. Mõtisklesin pikalt selle üle. Kas meie riigikorraldus on ikka tõhus ja kust läheb piir ... just samal ajal arutati Eestis ministeeriumide piirarvu kaotamist, et saaks ikka vajadusel veel ministriportfelle juurde jaotada. Noooojah ...


Budism on Laoses vaatamata kommunistidele laialdaselt levinud. Templites oli usklikke külastajaid palju ning tänavapildis moodustasid buda mungad päris olulise osa liikujatest. Sisenedes templisse tuli jalanõud ukse taha jätta ja sees sai viirukite ja küünaldega Budhale austust avaldada. Budistlikke traditsioone kohtas igal pool. Pühakodade juures müüdi kujukesi, ikoone, viirukeid ja muid usuga seotud esemeid ning pakuti ka budistlikke rituaale - näiteks linnu vabastamist. Minu tore toakaaslane Kalev vabastas ka mitu lindu ja sai läbi selle palju õndsamaks. Mina praktilise inimesena mõtlesin sellele, kui hea ja taaskasutatav äri see on - püüad tänavalt linnud kinni, paned puuri ja müüd vabakslaskmise teenust ... pärast püüad jälle kinni, paned puuri ja nii edasi ja nii edasi. Keegi ei saa kahju ja raha tuleb. 
 
Kloostritel on Laose ühiskonnas väga tähtis roll. Nimelt on kooliharidus seal väga kallis ning sellest saavad osa vaid rikaste vanemate lapsed. Vaesematele on aga antud võimalus minna kloostrisse mungaks ning saada seal oma haridus. Seda kasutati sageli ning kloostrist tulnud mungad leidsid hiljem paljudes eluvaldkondades endale tegevust. Ka meie giid oli olnud lapsena kloostris ning sealt oma alushariduse saanud. Võibolla just tänu kloostritele ja usule on inimesed Laoses väga sõbralikud ja avatud. Selles riigis viibides ei tekkinud mitte kordagi tunnet, et keegi võiks ohustada minu turvalisust või vara.

Puskariaparaat
Ka puskariajamine on Laoses täiesti seaduslik. Mööda Mekongi jõge sõites põikasime sisse ka kohalikku pruulikotta ja paljud meie seltskonnast tegid väiksed napsud. Huvitav oli näha ka ussiviina, mida ma oma lapsepõlvest mäletan ka meil kasutatavat haiguste ravimiseks. Lisaks oli ka skorpioniviina ja muude mürgiste olevustega leotisi.
  
Laose loodus on väga maaliline. Mekongi jõgi, mäed, metsad ja aasad on veel puutumatud. Loodusvideo. Käisime maalilistes koobastes, kust avanes kaunis vaade jõele ja mägedele. Jõel olid kalurid ja kallastel loomad. Kahju, et polnud aega matkata selle maalilise loodusega maal. Pidasin isegi väiksestviisi plaani minna üheks päevaks üksi mägedesse matkama, kuid kahjuks jäi see tehnilistel põhjustel teostamata. See tähendab, et on põhjust minna Laosesse seljakotiga tagasi. Tahaks veel külastada mägirahvaid, kus on säilinud tsivilisatsioonist puutumatu külaelu ning nautida mägedes seiklemist.  
 
Õhtul tähistasime Eesti Vabariigi 99 sünnipäeva kiluvõileibade, Kalevi kommide, Viru Valge, Vana Tallinna ja musta leivaga. Nagu lisatud fotolt märkate, on laual ka kohalikke napse.
 
Järgmisel päeval lendasime Kambodžasse. Aga sellest juba järgmises osas ...
Eesti Vabariik 99 sünnipäev